On olemas hinged, kes sünnivad maailma avatud energiaväljaga. Nende olemus on tundlik, vastuvõtlik ja peenhäälestatud — nad tunnetavad teiste vibratsioone enne, kui teised ise neid teadvustavad. Nad loevad ruume intuitiivselt, tunnevad teiste emotsioone oma kehas ja haaravad isegi varjatud pingeid. Nad reageerivad energia sisule, mitte sõnadele. Sellised inimesed võtavad teiste energiat endasse mitte nõrkuse, vaid liiga avatud teadvuse tõttu — see on olnud nende hingeteekonna varajane õppefaas.
Kui inimene hakkab end valima, oma sisemist häält kuulama, piire looma, vanu mustreid vabastama ja oma teed tunnetama, muutub tema energiageomeetria. See muutus ei tähenda kõvastumist ega eemaldumist ega seda, et ta teisega halvasti käituks. Vastupidi — see tähendab eristamist: “See energia kuulub minule. See energia kuulub temale.” Eristamine ei ole hinnang ega kaitse. See on teadvuse selguse loomine, mis sünnib armastuses, vabaduses ja rahus.
Kui inimene enam ei võta üle teise valu, hirmu või ärevust, siis muutub ka keha. Kõik, mida ta varem endasse talletas — pinged, hirmud, võõrad vibratsioonid, emotsionaalsed jäägid — kipuvad kogunema keha keskkohta, sest see on inimese energeetiline raskuspunkt. Paljud tundlikud hinged kannavad kehakaalus mitte toitu, vaid energiamälu. See on keha viis säilitada kõike, mida hing ei suutnud veel teadvuslikult vabastada.
Aga kui inimene hakkab tegema vahet, mis on tema energia ja mis mitte, siis hakkab ka keha muutuma.
Ta ei reageeri pingele, sest pinge pole tema oma.
Ta ei hoia enam kinni võõrast ärevusest.
Ta ei kanna süüd ega hirmu, mis pole tema sagedusega kooskõlas.
Ja keha reageerib sellele:
**Kehasse talletunud energia hakkab vabanema.
Kehakaal muutub.
Keskkoha pinge hajub.
Keha hakkab end kergemini kandma.**
Mitte dieedi tõttu.
Mitte pingutuse tõttu.
Vaid sellepärast, et inimene ei kanna enam seda, mis ei kuulu talle.
Keha ei pea enam kaitsma ega säilitama võõrast koormat.
Ta ei pea enam võtma vastu energiat, mis kunagi kehakaalu kaudu “puhvriks” talletati.
Kui inimene õpib tegema vahet, mis kuulub temale ja mis mitte, siis tema keha hakkab vabalt hingama.
Ta ei muutu külmaks ega eemaletõukavaks — ta muutub neutraalseks.
Neutraalsus ei ole ükskõiksus. Neutraalsus on puhtaim armastus iseenda vastu.
Selles seisundis inimene: ei mõista hukka, ei võta isiklikult, ei reageeri hirmust, teeb valikuid rahust — ka pingelistes olukordades.
Ja keha vastab sellele teadvuse kvaliteedile:
ta laseb lahti üleliigsest, hoiab tasakaalu, vabaneb kinnihoitud energiast ning naaseb oma loomulikku tasakaalupunkti.
Selle teekonna lõpus inimene taipab:
“See pole kunagi olnud minu kohta, mida ma kandsin. Ma kandsin seda, mis ei kuulunud mulle.”
Ja kui ta lõpuks eristab oma sageduse teistest, vabaneb ta nii seesmiselt kui füüsiliselt.
Ta muutub endaks — mitte pingutuse, vaid selguse tõttu.