Mida rohkem tekib minu sees ruumi, seda rohkem saan ma olla osa kogukonnast. Kui minu sees on kõik veel nii täis, mõtteid, tundeid ja raskust, siis ei saa sinna ka midagi uut tekkida. Ei ole lihtsalt ruumi. Kuni ma ei ole osanud seda kõike enda sees vaadata või lubada, siis see täisolek jääbki. Siis ei taha, ei jaksa… ja kõik tundub raske.
Kui selles kohas olla, siis ei tasu end suruda ja sundida. Lihtsalt võtta vastu oma oleks, lubada endaga olemist.
Kui on raske, siis on raske. Kui valutab, siis ma vaatan oma keha, kus see valu asub, märkan ja olen selle kohaga leebe. Ma ei pea seda kohe muutma. Ma lihtsalt märkan.
Ja märgates saab pinge hakata vabanema ja liikuma, vaikselt. Ja kui ruum tekib, siis ma saan jälle rohkem olla. Nii iseenda jaoks kui ka teistega. Kuid kui me tahame, et ruum oleks kogu aeg, siis iga päev ongi õppimine iseend ja oma keha valima, lubama erinevatel protsessidel olla, oma olekut hakata valima, oma sõnu ja mõtteid jälgima, oma keha jälgima jne, kõike mõõdukalt, vahest mõni päev lihtsalt olla ja lubada ka eksida, tagasi kukkuda jne, äärmused hakkavad looma uusi äärmusi, võtame rahulikult.