Abi küsimine ja vastuvõtmine
Sageli on inimeses sügaval uskumus, et peab ise hakkama saama. Abi küsimine ei tule kergelt, vaid alles siis, kui sees on juba pinge, väsimus või tunne, et enam ei jaksa. Ja kui siis lõpuks küsitakse, ei tule see neutraalsest kohast, vaid koos ootusega – et nüüd peab aitama. Ja mitte lihtsalt aitama, vaid just nii, nagu on ette kujutatud.
Sellises kohas muutub abi küsimine aga kahjuks raskeks nii küsijale kui ka sellele, kellelt küsitakse. Pinge on õhus. Teine inimene tunneb seda ja sageli kas tõmbub tagasi, ei oska vastata või ütleb ei. Mõnikord ka need, kes on varem lubanud aidata.
Ja nii tekib pettumus.
Ja kinnistub tihti vana uskumus – et tulebki ise hakkama saada.
Abi küsimine ei ole ainult küsimine.
See on seisund, kust küsitakse.
Kui küsitakse pingest ja ootusest, siis ei ole seal ruumi.
Abi küsimine tähendab:
– julgust märgata enda sees, et abi on vaja
– valmisolekut küsida enne, kui on kriis
– lubamist, et teine võib vastata nii nagu ta päriselt saab ja kõik vastused on õiged
Ja sama oluline on abi vastuvõtmine. Abi ei tule alati sealt, kust oodatakse. Abi ei tule alati sellisel kujul, nagu ette on kujutatud. Ja mõnikord ongi vastus “ei”. Kui seda ei võeta isiklikult, vaid nähakse teise inimese piirina, jääb alles usaldus, elu, enda ja teise vastu.
Päris usaldus ei ole tingimuslik.
See ei ütle: “ma usaldan, kui mind aidatakse õigesti.” See ütleb: “ma usaldan, et olen hoitud ka siis, kui vastus on teistsugune.”