Mul käivad loomelained. Huvitaval kombel toimuvad need just siis, kui iseenda olek on pigem õrn ning siis palun kõrgemat ühendust oma protsessile ja tegutsen ning tegutsen kuni loomelaine peal.
ja siis mingil hetkel postitan oma loomingut sotsiaalmeediasse, peale seda algab tohutu raskus. Mul käis eile sees klõps, ma sain aru, oleks tahtnud peitu pugeda, pea liiva alla peita, kuid otsustasin, ei, ma ei tee seda enam. Kõik, mida ma loon, on väga õige, kuid kui postitan, siis postitused, mis tekitavad raskust, on sügaval sisimas tingitud sellest, et ma soovin olla märgatud, tõestan oma piisavast isegi kui ma seda kohe tunnistada ei taha. Kuid ma ei pea seda tegema, sest see ei ole vajalik. Oluline on mu enda usk ja teadmine ning see loob, sellest on piisav.
Nii on ka kohtumistel inimestega, kui ma hakkan end põhjendama ja tõestama, siis miks ma seda teen? Ma ei pea seda tegema, oluline on iseend usaldada.
Siit edasi valin end vastu võtta kiht kihi haaval, võttes vastu ka valu, mis tuleneb mu seest mittepiisavuse sügavuse kihist ja ma otsustan häälestuda sõnumiga: ma võtan end vastu, ma võtan end täielikult vastu, ma olen vastuvõetud iseenda poolt ning minu olemine on kõrgemaks hüvanguks mulle endale ja teistele, ma võtan end vastu, täielikult. Ja peale seda mu tekib selgus.