Ühel päeval otsustasin, et aitab — minu leivateo aeg sai läbi. Mõtlesin siis, mis saab edasi juuretisest, jahudest ja vormidest. Otsustasin viimast korda küpsetada kaks leiba. Ühe sai minu endine kolleeg ning teist koos kogu leivateo kraamiga pakkusin inimesele, väelaule naisele, kes tõi mu hiljutise internetis otsimise peale varemerohujuurt ja preemiaks veel sookailu.
Ja ta tuli, sain anda ära oma leivateokraami väärikale naisele. Ta tuli nii väekalt, käed head ja rohelist täis. Tasakaaluks tõi mulle kaasa tõelise kevade — nurmenukku, murulauku, nõgest, piparmünti, rabarberit ja veel midagi, mis ausalt öeldes üllatas mind täielikult. Ühe vägeva naadimöksi.
Ja päriselt… ma ei ole vist kunagi saanud nii head määret. Mitte ükski pesto ei küündi minu jaoks sellele lähedalegi. See oli nii värske, mahlane, elus ja kuidagi täpselt õige.
Küsisin väeka naise käest luba retsepti jagada ja siin see on.
Vaja läheb:
- palju noori naadilehekesi,
- küüslauku,
- laimi,
- soola,
- törts oliivõli,
- ning blenderit või saumiksrit.
Ja siis lihtsalt blenderdad kokku.
Soovitan katsetada.