Me oleme tulnud siia oma lugu rääkima ja läbi elama. Kogema seda elu füüsiliselt — läbi keha, tunnete, suhete, rõõmu, valu, armastuse, hirmude, kaotuste ja avastamiste. Kõik, mida siin kogeme, puudutab meid päriselt ning läbi nende kogemuste õpime järjest rohkem iseennast tundma.
Täna tahan jagada inimkogemust just nii: ta võib pealispinnal olla tugev, edukas, teadlik ja teiste toetaja, kuid seesmiselt on meis kõigis ka õrnu ja hapraid kohti. Kohti, mis kardavad hinnangut, eksimist, tagasilükkamist või tunnet, et ei olda piisavad. Ja sageli tulevad need kohad nähtavale just siis, kui seisame kellegi ees, kellelt midagi õpime või vastu võtame. Tekib ebamugavus, hirm või soov end väiksemaks teha, kaitsta, tõestada.
Parim, mida sellistes hetkedes teha saab, on märgata seda kohta endas. Võtta see vastu ilma häbi ja võitluseta. Mõista, et see ei ole kogu sinu olemus, vaid lihtsalt üks osa sinus, mis on kunagi õppinud end kaitsma.
Mida teadlikumaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta märkama, kui palju ta on samastunud oma mõtete, hirmude ja lugudega. Ning siis tekib tasapisi rohkem ruumi ja kergust.
See kõik on füüsiline illusioon. See on illusioon— see on illusioon. Mäng nimega elu, kus kogeme kõike päriselt. Kuid teadlikult iseenda olekut muutes saame muuta ka oma illusioonset kogemust.