Elu on nagu maal lõuendil. Valge ja puhas esialgu. Siis tekivad suvalised laigud. Vahepeal tundub täitsa kaos ning tunned end eksinuna. Vaatad seda pilti ja ei saa aru, mis ja kas sellest üldse tulla saab.
Siis käib lihvimine. Enese ületamine. Vahel kustutamine, vahel uuesti alustamine, vahel lihtsalt edasi maalimine ka siis, kui tervikut veel näha ei ole. Mõni laik saab uue tähenduse, mõni sulandub teistega kokku ning mõni, mis tundus kõige koledam, osutub lõpuks kõige olulisemaks.
Aja jooksul hakkab pilt muutuma. Kaosest saab tasapisi kord. Segadusest selgus. Eksimisest saab kogemus ja eneseületus. Kõigest hakkab moodustuma tervik.
Astud sammu tagasi ning näed kogu maali. Näed, et igast laigust on saanud oma olulisel kohal olev objekt. Mitte ükski neist ei olnud asjata. Iga kogemus, iga eksimus, iga rõõm ja iga raskus on just seal, kus vaja.
Alles siis mõistad, et kaos ei olnud tegelikult kaos. See oli lihtsalt pooleliolev maal ehk elu– alguses näed vaid üksikuid laike, aga lõpuks näed tervikut. Ja just see tervik teebki maalist meistriteose. 🎨