Olen märganud, kui erinevalt inimesed maailma näevad. See, mis tundub loomulik ja õige ühele, ei pruugi seda olla teisele.
Varem püüdsin mõista, miks inimesed ütlevad: „Mina küll nii ei teeks” või „Mina küll seda ei avaldaks.” Hakkasin väga tihti endas kahtlema. Tänaseks näen aina enam neis sõnades lihtsalt erinevaid vaatenurki, kogemusi ja uskumusi. Me kõik lähtume oma elust, oma tunnetest ja oma tõdedest.
Võib-olla on meis paljudes soove, unistusi või kutseid, mida me pole veel julgenud täielikult omaks võtta. Mõnikord võib tunduda lihtsam jääda tuttava ja turvalise juurde, kui astuda samm selle poole, mida süda päriselt igatseb.
Olen isegi olnud kohas, kus oma soovide kuulamine tundus keeruline. Justkui peaks enne leidma loa väljastpoolt või tõestama, et see, mida tunnen, on piisavalt õige. Aja jooksul olen aga mõistnud, et enda vastuvõtmine ei ole isekus ega patt. See on julgus olla aus selle suhtes, kes sa oled ja mis sind päriselt kutsub.
Elu ei olegi loodud selleks, et kõik teeksid samu valikuid. Vastupidi – just erinevused muudavad selle maailma rikkaks ja huvitavaks. Igaühel on oma tee, oma rõõmud ja oma viis ennast väljendada.
Soovin igale hingele just teha seda, mis südame rõõmsaks teeb, ilma et peaks end pidevalt õigustama või teistega võrdlema. Samal ajal võiksime lubada ka teistel käia oma rada, isegi siis, kui see erineb meie omast.
Olen märganud, et mida rohkem ennast vastu võtan, seda vähem vajan kinnitust väljastpoolt. Tekib usaldus oma valikute vastu ja rahu teadmises, et võin elada just sellist elu, mis minu jaoks õige tundub.
Aitäh elu!