Taimede kuivatamine

Kuidas mina taimi kuivatan 🌿

Ma väga armastan taimi. Tean, et olen sellel teekonnal veel lapsekingades, kuid samal ajal tunnen, et minus juba on midagi, mida jagada. Õpin kogu aeg juurde – looduselt, enda kogemustest ja ka meie vanast taimetarkusest.

Kuivatamise viise on erinevaid ja kindlasti on igaühel välja kujunenud omad võtted. Mina eelistan võimalusel kõige lihtsamat ja loomulikumat viisi.

Kui mul on kasutada kuur või mõni muu katusealune koht, kuhu otsene päike ei paista, kuid kust õhk ja tuul läbi käivad, on see minu esimene valik. Seon taimed väikestesse kimpudesse ja riputan need kuivama. Mulle meeldib näha neid seal vaikselt rippumas, tuule käes õõtsumas ja omas tempos kuivamas. Samas, kui väga niiske ja vihmane õues, siis ei ole see valik parim.

1930. aastatest pärinevas ravimtaimede käsitluses õpetatakse, et taimi tuleks kuivatada soojas, varjulises ja õhku läbilaskvas kohas, mitte otsese päikese käes. Terved taimed soovitati siduda väikestesse kimpudesse ja riputada, õied ning lehed aga asetada sõelale või hõredast riidest raamile. Eesmärk oli kuivatada taim nii, et võimalikult palju tema omadustest ja loomulikust värvist säiliks. (DSpace)

Korteris elades tuleb aga kasutada neid võimalusi, mis meil parasjagu olemas on. Taimed ja õied võib laotada paberile, restile või muule sobivale pinnale väga õhukese kihina ning jätta need varjulisse ja õhurikkasse kohta kuivama. Kui kodus leidub sobiv koht, saab ka toas väikeseid taimekimpe rippuma panna. Kasutan vajadusel ka kuivatit või ahju. Vanades ravimtaimeõpetusteski on juurte ja marjade puhul mainitud puupliidil või ahjus kuivatamist püsiva 30–40 °C juures.

Kuivatamise juures on oluline õhk. Kui taimed on liiga paksult koos või kimp liiga suur, ei pääse õhk nende vahele piisavalt hästi ning niiskus võib jääda taime sisse. Seetõttu eelistan väikeseid kimpe ja lahtiselt kuivatades õhukest kihti.

Samuti tasub meeles pidada, et kõiki taimi ei saa päris ühe mõõdupuuga võtta. Tartu Ülikooli farmakognoosia professor Ain Raal on rõhutanud, et sobiv säilitamisviis sõltub konkreetsest taimest. Näiteks pärnaõis säilib kuivatatuna hästi, kuid nurmenukuleht kaotab toatemperatuuril kuivatades ja pikemalt säilitades suure osa oma C-vitamiinist ning sellele võib paremini sobida sügavkülmutamine. (Tartu Ülikool)

Allikad: Minu isa ja vanaema õpetused; Tartu Ülikooli digikogu vanemad ravimtaimede korjamise ja kuivatamise õpetused, sh Juhan Ruudi Vaiksaare „Arstirohutaimed“ (1936); Tartu Ülikooli farmakognoosia professori Ain Raali käsitlused ravimtaimede kasutamisest ja säilitamisest. (DSpace)