Hirm ja oht
Hirm ja oht ei ole üks ja sama.
Oht on miski, mis toimub päriselt siin ja praegu. Kui näeme, et pliit on kuum, ei pane me kätt sellele. Kui tunnetame, et olukord või inimene ei ole meie jaoks turvaline, võime valida eemaldumise. Ohu märkamine aitab meil ennast hoida. See on osa meie sisemisest tarkusest.
Hirm aga elab sageli selles, mida veel ei ole juhtunud.
Me kardame, et äkki läheb midagi valesti.
Äkki mind ei võeta vastu.
Äkki ma ebaõnnestun.
Äkki ma saan haiget.
Äkki ma pole piisav.
Me hakkame ette kujutama olukordi, mille kohta me tegelikult veel midagi ei tea. Mõnikord pärinevad need hirmud meie varasematest kogemustest, uskumustest ja vanadest sisemistest programmidest. Kunagi võisid need meid isegi kaitsta, kuid täna võivad need hoopis takistada meil edasi liikumast.
Kui me oma hirme kunagi ei vaata, võivad nad hakata meie eest otsuseid tegema. Siis ei vali enam meie, vaid valib hirm. Hirmuga tegelemine ei tähenda aga seda, et peame ennast jõuga kõigest läbi suruma või tegema korraga midagi tohutut. Vastupidi.** Üks samm korraga. Üks kogemus korraga.** Vahel tähendab julgus lihtsalt seda, et julgeme oma hirmule otsa vaadata ja küsida: Kas siin on päriselt oht või ma kardan midagi, mida ma arvan, et võib juhtuda? Ja kui tegemist ei ole reaalse ohuga, võime proovida teha ühe väikese sammu teisiti. Saada uue kogemuse. Näha, mis tegelikult juhtub.
Elu ei tähenda hirmu puudumist. Elamine tähendab õppimist, kuidas teha vahet ohul, mis palub meil ennast kaitsta, ja hirmul, mis palub meil kasvada. Me ei pea tõestama kellelegi oma julgust. Aga me saame õppida ennast kuulama, oma hirme tundma ja siiski edasi liikuma. See ei tähenda, et me ei eksi ja komista, kuid see tähendab, me elame ja kogeme ning õpime. Sest lõpuks on oluline, et me ei annaks oma elu juhtimist hirmule.** Sina oled oma elu kapten.**