Kriitika vastuvõtmine ja tagasiside ei ole üldse nii lihtsad, kui enda sees ei ole tegelenud oma sisemise lapse vastuvõtmisega kohtades, mida kriitika meis puudutab. Teise inimese kriitika vastuvõtmine võib olla ebamugav ja vajab harjutamist. Kui kriitika on meie sees seotud häbi või tundega „minuga on midagi valesti“, tekib harjumus kaitsta, õigustada, vastu rünnata või sulguda endasse.
Kuid iga korraga, kui otsustame kriitikat vastu võtta teadlikult ja elujaatavalt, võib see muutuda kergemaks. Me ei pea ebamugavust kohe eemaldama, saame õppida selles olema, seda tunnetama ja küsima: „Mida see minus praegu käivitas?“ Ja siis saame vaadata: „Kas selles tagasisides on midagi, mida saan enda kasvamiseks kasutada?“ See ei tähenda, et kriitika oleks tingimata õige või vale, et me ei pea automaatselt ennast kaitsma ja õigustama. Saame kuulata, tunnetada ja eristada, õppida kriitikat vastu võtma elujaatavalt ning piiridega. Võime kuulata teist inimest ilma temaga nõustumata, võtta vastu selle, mis aitab meil kasvada, jätta kõrvale, mis ei kuulu meile. Samuti võime seada piiri sellele, kuidas meiega räägitakse.
Avatud süda ei tähenda piirideta olemist.
Teadlikumaks saades ja ebamugavuses olemist harjutades võib kriitikast saada hoopis kompass ja kingitus.
Me õpime eluga tantsima.