Kuulamine
Mida lähedasem on inimene ja mida kergemini tunneme tema muret, seda kiiremini võib tekkida soov pakkuda lahendusi, lohutada või vaadata olukorda läbi enda kogemuse. See, mis ühe jaoks on hoolimine ja soov aidata, võib teise jaoks tunduda vaigistamisena hetkel, mil ta tahab lihtsalt oma tunnet või olukorda jagada.
Mõnikord võib kaugemat inimest olla lihtsam kuulata, sest tema kogemus ei puuduta meid nii isiklikult. Lähedase inimese valu võib aga puudutada ka midagi meis endis. Võib tekkida abitus, hirm, soov kaitsta, selgitada või olukorda kuidagi muuta. Vahel tähendab kuulamine lihtsalt teise kõrval olemist. Mitte tingimata lahendamist või vastuste leidmist, vaid ruumi sellele, mis temas parasjagu toimub.
Samas kui üks inimene on pikalt oma jagamises ega märka enam teise inimese ruumi, võib teine ühel hetkel väsida. Temalgi on oma tunded, olukorrad ja see, kui palju ta parasjagu vastu võtta suudab.
Kuulamise ajal on hea märgata ka seda, mis toimub meie enda sees. Kas olen veel teise inimese juures või valmistan juba ette oma vastust? Kas minus tekib soov selgitada, parandada, kaitsta või nõu anda? Kas tekib ebamugavus, kuigi see ei ole tõde, vaid mingi enda sees olev tegelemata teema?
Sellised mõtted täna
Kristi
Kesktee.ee