Elu toob meid ikka ja jälle olukordadesse, kus keegi meie kõrval tunneb tugevalt – rõõmu, kurbust, hirmu või viha. Laps, lähedane, sõber või ka võõras. Loomulikult puudutab see ka meid. Meil tekib instinktiivne soov kas ära võtta, parandada või põgeneda. Kuid tõeline vägi peitub hoopis oskuses peatuda ja küsida endalt:👉 Kas see, mida ma praegu tunnen, on minu või teise oma? Kui õpid seda vahet tegema, avaneb midagi uut: Kui see on sinu tunne, saad end hoida – hingata, lubada, toetada ennast. Kui see on teise tunne, saad jätta selle talle – tema kogemus, tema tee. Sina ei pea seda ära võtma, vaid lihtsalt kohal olema. Ruum, mida hoiad, on…

Kõik, mis minus üles tõuseb – olgu see hirm, viha, rõõm või segadus – on tegelikult vaid osa minust. See on killuke minu loost, minu süsteemist, minu kogemusest. Sellel ei olegi tingimata tähtsust, kust see tuleb või miks ta tuleb. Oluline on, et ma ei pea teda enam peitma. Kui ma märkan seda, mis minus tõuseb, ja luban tal lihtsalt olla, siis hakkan nägema, et iga tunne on nagu sõna minu raamatus. Ja iga sõna loob lause, iga lause loob peatüki, iga peatükk loob minu loo. Ma ei pea enam igat tunnet parandama ega lugu ümber kirjutama. Ma saan lihtsalt aktsepteerida – ja siis lugu rullubki ise lahti. See ongi…

On aeg, mil süda hakkab kõnelema valjemalt kui mõistus. Kui kuulan teda, avaneb elu täiesti uuel viisil – justkui rulluks lahti nähtamatu rada, mida ma ei pea enam kontrollima, vaid ainult usaldama. Uus võib tunduda hirmutav, sest ta on tundmatu. Varjud sosistavad: „Jää vanasse, siin on turvaline.” Aga ma tean – hirm ei ole tõde, vaid vaid vana kontroll, mis tahab kinni hoida. Kui luban endal lahti lasta, avastan, et olen tegelikult vaba. Olen õppinud sügavalt väärtustama ja tänama oma minevikku. See ei tähenda, et ma pööraksin sellele selja. Vastupidi – kõik, mis on olnud, on andnud mulle tugevuse, õpetuse ja väe. Ma jumaldan oma vana, sest ta kandis mind…

Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma. Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad,…

Me ei näe tihti. Aastad võivad mööduda, kuid südames on side alati soe ja nähtamatu, ulatudes üle aja ja ruumi. Siis ühel päeval me kohtume – korraks, mõneks tunniks. Ja selles ajas on rohkem kui mõnes aastas. Me ei tule tühje anumaid täitma. Me lihtsalt oleme. Kohal. Päris. Ilma maskideta. Kõigi oma varjude ja valgusega,sest meis on kõik. Ja südamed valivad ise, mille poole pöörduda,mida hoida, mida vabastada. See on hinge kokkulepe, mis ei vaja sõnu. Koos olemine on võimestamine –mitte jõu andmine, vaid jõu äratundmine. Me peegeldame teineteisele selgust,nii et hing saab jälle meelde tuletada oma tõelise seisu.Kõik saab tasakaalu – aususes, värskuses ja pehmuses.Ja maailm reageerib. Ühe kodus…

*Me oleme kõik laevad. Mõni päev tormis, mõni päev rahus – aga liikumine jätkub.Me õpime oma väge tundma siis, kui laseme lahti välisest ja inimestest sõltumisest.Kui arvame, et siis kukume kokku – ei kuku.Siis näeme, et õiged inimesed jäävad ja kasvavad koos meiega omas tempos.On ka neid, kes kaovad – ja see on täiesti õige. Kõige olulisem on see, et kõik loksub paika siis, kui me kinni ei hoia, vaid lubame igal hingel oma teekonna läbida.Sina pead vaid usaldama iseennast ja oma teed, pühenduma sellele ning aktsepteerima teiste protsesse.See ei tähenda kedagi kahjustada – see tähendab lasta olla.Kõik loob ise, kui me seda lubame. Ja tea – see kõik kehtib…