Nii huvitav, kuidas hakkad elust ja selle toimemehhanismidest rohkem aru saama ning otsustad seda ka avalikult jagama hakata… ja siis avastad end justkui uuesti algusest.
Peas raskus, rinnus pitsitab, eluenergia justkui väiksem, närvilisus sees. Justkui hingitsed ja hingitsed ning mõtled: “Mis mõttes? Miks? Kõik on ju tegelikult hästi…”
Ja siis ühel hetkel otsustad: aitab, siin on midagi valesti. Lähed tagasi iseenda sisse, sinna kohta, kust see allakäik justkui alguse sai… ja järsku meenub: ahhaaa, selge. Tänan.
Hetkel, kui otsustasid hakata rohkem väljapoole jagama, hakkasid endas ka kahtlema. Hakkasid igaks juhuks infot väljast otsima, sest vana mina ja tema hirm võtsid korraks olukorra üle. Unistus ju päriselt täitumas.
Siis meenutad ennast enne seda hetke. Kus sa olid? Mida tundsid? Millist teadmist endas kandsid?
Ja meenutades läheb kõik jälle selgeks. Tegelikult on see nii lihtne.
Sina oled looja. Sina valid oma oleku, oma sageduse ja selle, mida sinu avatar siin elus valib.
Nüüd sulged silmad, hingad rahulikult ja tunnetad. Lähed sisse sellesse teise avatar-i, sellesse versiooni endast, kelleks valid saada. Sa tunned tema rahu, selgust, kergust ja kindlust.
Ja siis hakkad edasi liikuma sellest olekust lähtuvalt, valides seda, mida see avatar valib.
Ja kui raskus jälle tuleb, siis sa tead — see on lihtsalt see teine avatar, keda sa enam ei vali.