Olen viimasel ajal mõelnud sellele, kuidas me inimestena kipume väga palju hinnanguid jagama ja tegema elu must-valgeks – õigeks ja valeks. Oleme pidevas võitluses ja vea otsimises.
Olen kuulnud palju kriitikat ChatGPT ja AI kasutamise kohta. Mina arvan, et oluline on endale selgeks teha, miks ma seda kasutan, mida ma vajan ja kus läheb piir. Ja kui ei kasuta, siis super, kui saad ja oskad teisiti ning ei vaja.
Ma olen täiesti nõus, et energia on erinev, kas teha midagi täiesti ise või lasta AI-l seda teha. Aga sama on ka lõputöö või millega iganes, on suur vahe, kas teed seda ise või lased teha või kasutad palju teiste abi, kuid on ka veidi enda sisu, samas nimetad seda enda omaks. Aga kui inimene ise midagi ei oska, siis on AI ikkagi väga hea abimees – nii nagu auto, buss, köögimasinad, elekter ja paljud teised asjad meie elus. Kõik peaks lihtsalt olema tasakaalus inimese enda sisemise tunnetusega. Ka abi väljaspoolt vastuvõtmisega inimese näol, kuid siiski oma vastutust säilitades.
Mina olen saanud AI abil ära teha asju, mis olid mul aastaid sahtlis seisnud. Ja ausalt, alguses ma kartsin AI-d ega arvanud, et kunagi seda abi vastu võtan. Tagantjärele olen aga väga tänulik.
Mul on hästi palju mõtteid ja kui mul parasjagu isiklikku assistenti ei ole, on ChatGPT aidanud mul neid kategoriseerida, korrastada ja kokku võtta. Samuti aitab ta mul otsida materjale, mida ma ise Google’ist või raamatust üles ei leia või tervikuks kokku ei oska panna mitme raamatu ja materjali vahel. Eks see ole ka sellest, et teen seda kolme lapse, kellest üks veel pisike kõrvalt.
Kas seda oleks saanud teha inimene? Absoluutselt. Aga alati ei pea. Vahel lihtsalt ei ole seda teist inimest kõrval ja enamikel inimestel on kiire ja nende süvenemine on olnud üsna vähene, kiirustav.
Mina olen oma ühes raamatus ka ausalt kirjutanud, et kasutasin AI-d. Ma ei taha seda varjata, sest minu jaoks ei ole see häbiasi. Minu mõtetest, kogemusest, tunnetusest ja soovist seda raamatut teha teades ja hallates oma info sisu.
Mina nimetan seda enda jaoks vahel lausa liialdatult nagu ratastooliks jalutu jaoks – see aitas mul liikuda seal, kus mul endal on mingi piir ees. Aga mina tunnen, mina valin ja mina vastutan. Mina olen lihtsalt tänulik, et mul on olnud selline abiline.
Igale ühele oma, kuid see on minu tunnetus ja lubage mul jagada oma.
Tänan
Kristi