Kui me jaatame iseennast, jaatame ka elu. See on teadlik valik, mis vajab vahel harjutamist.
Kui märkame iseennast leebuse ja mõistmisega, ei satu me nii kergesti ka vaidlustesse. Sageli ei ole konfliktis tegelikult küsimus selles, mida teine inimene ütleb või teeb. Midagi võib olla lahendamata või aktsepteerimata hoopis meie enda sees ning see, mis üles tuleb, tekitab hirmu ja soovi võidelda.
Kui kardame midagi endas tunnistada, võime hakata välise vastu võitlema. Argumenteerime, vaidleme, tõestame ja lükkame info tagasi, sest tema sõnad puudutavad meis kohta, mida me ise veel kardame vaadata. See ei tähenda, et kogu väljast tulev info peab olema tõde. Aga me ei pea võitlusse astuma. Miks? Sest see ei too mitte midagi sinule ega teisele.
Me võime jääda neutraalseks ja vaadata: Mida see minus puudutab, miks ma tunnen vajadust ennast kaitsta, mida ma ei taha endas näha või tunnistada? Enese jaatamine ei tähenda, et peame kõike endas heaks kiitma. See tähendab, et oleme valmis nägema iseennast sellisena, nagu parasjagu oleme – ilma enda vastu võitlemata ja sama saame anda ka teisele.
Elu jaatamist
Kristi