Viimasel ajal olen tundnud end rahutuna. Olen hakanud küsima väljast vastuseid, vaadanud tulevikku, võimalusi ja kontrollima, millal ja kuidas miski peaks juhtuma, isegi kui usaldan elu…kaotanud kannatlikkuse. Ja märkamatult muutusin kriitiliseks nii enda kui ka ümbritseva suhtes. Mida rohkem ma otsisin, seda rohkem tundus, et midagi on puudu.
Ja jälle oli vaja üht korralikku raputust. Inimestel on ju ikka vaja oodata ära järjekordne ebamugavus, et selgelt näha. Elu tõi olukorra, mis ei juhtunud minuga, vaid mille tunnistajaks ma oli . See raputas mind sügavalt, nägin väga selgelt. Nägin, kui piiratud võib olla minu, inimese vaade. Kui lihtne on jääda kinni sellesse, mida ei ole ning mitte märgata seda, mis juba on.
Nägin, mis minu sees rahutuks tegi, millised olid mu hirmud ja kust need pärinesid ning tõdesin, et hoolimata juba pikalt enesega tööst ei ole ma kaugeltki kõiki kohti ikka tervendanud ning kuidas ka minu viimase aja hirmud pärinesid minevikust, ikka lapsepõlvest. Lugudest, mida olen endaga kaasas kandnud ja kogemustest, mis õpetasid olema pidevalt valvel ja valmistuma halvimaks. Aga korraga vaatasin oma elu, mu sees oli tekkinud suur ruum ja mõistsin, mul on olemas kõik see, millest olen kunagi unistanud.
Ja korraga tundus peaaegu uskumatu, et olen suutnud selle kõige keskel vahel keskenduda sellele, mida veel ei ole. Sellel hetkel tundsin tohutut tänu ja piinlikkust. Kõige enam tänu selle eest, et elu on olnud minuga nii helde.
Vahel on meie pilk nii kitsalt suunatud järgmisele eesmärgile, järgmisele soovile või järgmisele probleemile, et me ei näe seda rikkust, mille keskel juba elame. Me otsime midagi suurt ja olulist, samal ajal kui kõige hindamatum on juba meie kõrval. Mõnikord vajame raputust selle kõige märkamiseks. Ja kui need avanevad, võime avastada, et see, mida oleme otsinud, on olnud kogu aeg olemas ja olen pidanud ehk liigselt iseenesestmõistetavaks. See ei tähenda, et meie ellu ei peaks tulema veel paremat, vastupidi, vabastades raskusest meie sees ruumi ning oleme juba hetkes tänulik selle eest, mis on, anname võimaluse ka uutele arengutele. Hoides kinni raskusi ja mitte neid vastu võttes on ruum lihtsalt täis ja uut väga ei mahu.