Minu sees on käinud tugevad protsessid ja kahtlemised iseenda suhtes. Kõik justkui hakkab lagunema ja on täielik segadus. Ning siis jõuan teadmisega sinna, totaalses selguses…. Rapsides ja püüeldes isegi arvates, et teades kõike, oleme pidevas lõpmatus pöörises. Teadlik loomine algab hetkest, kui sa lihtsalt tead… Sa juba tead, et oled nt inimene, naine, ema, tütar või kes iganes, sa lihtsalt tead, sa ei tõesta ju seda, eks? Nii sa saad ka teada muud, mida kohe aju hakkab ehk hirmust tõrjuma, kuid siiski sa tead, nt mina tean, ma olen looja, mulle tuleb seletamatu selge info, ma olen rikas, ma lihtsalt olen, ma olen üks osa kõigest, ma olen armastatud, mul on imeline pere, mul on fantastilised võimalused jne. Selleks ei ole mul vaja kinnitust väljast ja võidelda….Iga kord, kui ootan seda kinnitust, saan väljast just vastupidist ja nüüd sain ma alles väga selgelt aru miks. Et õpiksin end, elu usaldama, sügavalt ja mitte pingutades tõestama, vaid olema, lihtsalt mina ning võtma need teadmised oma kehas vastu, lõdvestudes elule võitluse asemel, lastes lahti kontrolli ja vajaduse kõike teada, sättida, ümber muuta, korraldada. Ja see ärkamine ning taipamine tuli mulle just siis, kui üks sõbranna üle pika aja kirjutas ja küsis, kuidas mul läheb? Sellel hetkel esialgu tahtis tekkida vana ohver ja siis tekkis endas teadmine, ei, ma valin uue ning lähen edasi, võtan vastu. Kohe hakkasid ka väljaspoolt tulema minu sisemise uue olemise osas peegeldused 🥰. Aitäh elu!
