aug. 10

Varemerohu salv mädarõika, saialille ja kaselehega – tervendav öine hoolitsus


On retsepte, mis ootavad oma aega.
Mõnikord seisab mõte sinuga päevi, kuid vahel ka kuid, kuni tunned, et nüüd on see hetk, mil kõik koostisosad ja sinu enda valmisolek kohtuvad.
Täna on mul käes päev, mil minu köögis sünnib varemerohu salv, mille sees on mädarõika jõud, saialille pehmus ja leinakase puhastav vägi.
See on salv, mis teeb oma töö eelkõige öösel, kui keha puhkab ja on valmis vastu võtma kõige sügavamat hoolitsust.

🌿 Taimede liit

Varemerohu juur (Symphytum officinale) – maa-alune väehoidja, mis aitab kudedel, luudel ja liigestel taastuda. Tema jõud ulatub sügavale ja annab kehale meeldetuletuse, et ta oskab paraneda.

Mädarõigas (Armoracia rusticana) – soojendav ja vereringet ergutav, avab tee, et teised taimed saaksid oma väe viia õigesse kohta.

Saialill (Calendula officinalis) – päikese taim, mis toob põletiku ja valu kõrvale pehmuse, leevenduse ja hoolitsuse.

Leinakase leht ja noor oks (Betula pendula) – liigestepuhastaja ja kerguse tooja, mis aitab liigse raskuse kehast välja juhtida.

🔥 Protsessi aeglus ja hool

Salvi valmistamine on rahulik ja pikk protsess.
Esimesena lähevad õrnale kuumusele varemerohu juur ja viilutatud mädarõigas.
Mädarõigas teeb oma töö – avab ja soojendab –, kuid teda ei jäeta lõpuni, et salv ei muutuks liialt teravaks.

Kui mädarõigas on oma väe andnud, tõstan ta õlist välja. Ülejäänud värskest mädarõikast tee eraldi purgi jõuludeks– nii sünnib vahepeal veel üks hoidja, täiesti oma iseloomu ja otstarbega.

Tagasi salvi juurde. Seejärel lisanduvad õlisse saialille õied ja leinakase lehed koos noore oksakesega, et anda salvi sisse pehmust, puhastust ja tasakaalu ning nad soojenevad ja ühendavad veel mõni tund koos kuni nad hiljem taimsete rasvade kokku keedan, neile väesõnumid lausun ja koos eeterlike õlidega purki panen, et nad saaksid edasi minna, kuhu vaja.

🌙 Öine sõnum kehale. See salv on loodud määrimiseks enne magamaminekut. Öösel, kui keha puhkab, saab ta rahulikult imada taimede väge ja alustada sügavat taastumist. See on aeg, mil iga liiges ja kude võib lõpuks lasta lahti pingest ja valust.

“Puhka nüüd. Kõik su liigesed, luud ja pehmed koed on hoitud. Sinu keha mäletab, kuidas paraneda. Sa oled hoitud ja armastatud – isegi siis, kui sa magad.”

🔆 Vahepalana sündiv mädarõika purk
Koostisosad:
Värske mädarõika juur – 200 g
9% toiduäädikat – 150–200 ml
Soola – ½ tl
Suhkrut – 1 tl (valikuline)
Külma keedetud vett – vajadusel lisamiseks
Valmistamine:
1. Puhasta ja koori mädarõika juur.
2. Riivi peenelt (tee seda kiiresti, sest õhu käes muutub maitse teravamaks).
3. Lisa kohe äädikas, et säilitada värv ja maitse.
4. Sega hulka sool ja soovi korral suhkur.
5. Pane segu steriliseeritud purki. Vajadusel lisa veidi külma keedetud vett, et mass oleks kaetud.
6. Sule kaas ja hoia külmikus.
Säilib:
3–4 kuud külmkapis (parim maitse esimesed 4–6 nädalat)

💛 Nii sünnib ühe protsessi käigus kaks täiesti erinevat, aga omavahel seotud hoidjat –
üks tervendab liigesed ja koed välispidiselt, teine soojendab ja turgutab seespidiselt.

aug. 10

Laev

*Me oleme kõik laevad. Mõni päev tormis, mõni päev rahus – aga liikumine jätkub.
Me õpime oma väge tundma siis, kui laseme lahti välisest ja inimestest sõltumisest.
Kui arvame, et siis kukume kokku – ei kuku.
Siis näeme, et õiged inimesed jäävad ja kasvavad koos meiega omas tempos.
On ka neid, kes kaovad – ja see on täiesti õige.

Kõige olulisem on see, et kõik loksub paika siis, kui me kinni ei hoia, vaid lubame igal hingel oma teekonna läbida.
Sina pead vaid usaldama iseennast ja oma teed, pühenduma sellele ning aktsepteerima teiste protsesse.
See ei tähenda kedagi kahjustada – see tähendab lasta olla.
Kõik loob ise, kui me seda lubame.

Ja tea – see kõik kehtib sinu kohta siis, kui valid elu elamise ja kogemise kõigi nüanssidega, usaldad elu ja tead, et oled universumi poolt hoitud ning lood ise oma elu.

Kaunist kulgemist, suur ja uhke laev.* ⛵💙

aug. 09

Kui ma hakkan end põhjendama…

Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse.

On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha selgemalt. Ma mõistsin, et kui tunnen survet põhjendada oma loomingut või valikuid, astun sammukese eemale oma sisemisest usaldusest.

Tegelikult ei pea ma end õigustama. Ma võin jagada oma lugu puhtas armastuses – ja see ongi alati olnud mu eesmärk: olla inspiratsioon, mitte tõestusmaterjal. On vahe selles, kas jagan oma kogemust avatud südamega või hakkan selgitama, et oma olemasolu kinnitada. Ent ka põhjendamine ei ole „vale“. Kui ma seda kogemust ei läbiks, ei oskaks ma eristada puhast jagamist enesekaitselisest seletamisest.

Ma olen teekonnal, kus vaatan otsa sellele teemale veelgi sügavamalt. Olen aktsepteerinud, et seni olen kogenud väärtusetuse tunnet, ja otsustanud sellest ringist välja astuda. Kõik, mis mul sellega esile tuleb – ja mida ma vahel arvan, et see tuleb väljastpoolt – on tegelikult minu enda seest. Välisel ei oleks jõudu mind kõigutada, kui see ei puudutaks midagi minu sees. See ongi minu puhastuseks vajalik – et näha, tunda ja vabastada need mustrid, mis mind on hoidnud madalamas väärtustamises.Kui hakkan rapsima või kiirustama, kaotan hetkeks oma sisemise kompassi. Aga ma saan alati tagasi tulla – enesekeskmesse, neutraalsusse. Siin olles teen ma kõike usaldusest ja armastusest lähtuvalt. See armastus voolab läbi mu tegevuste, läbi sõnade, läbi naeratuse, mida kellegi päeva kingin. See ongi maagia.

Mõistan, et ainus, keda olen saboteerinud, olen mina ise – iga kord, kui väljun rahulikust usaldusest ja lasen end haarata kiirustamisest või hajameelsest mõttelõngast. Aga seegi on okei. See on õppimine. See ongi põhjus, miks me siia tulime – kogema, õppima, meelde tuletama oma kõrgemat plaani.

Kallis, tea…Ainus, kellega sa tegelikult konfliktis oled, kui hakkad end õigustama, oled sina ise. Just seetõttu on vahel vaja hetkeks eralduda – astuda sammu eemale kõigest välisest, et kuulata ja tunda, mis su sees päriselt toimub.

Küsi endalt: Miks ma olen praegu konfliktis iseendaga? Kust see tunne tuleb? Kui vastus tuleb, võta see vastu ilma hinnanguta. Aktsepteeri seda täielikult, isegi kui see tundub ebamugav. Alles siis saad otsustada – kas liikuda edasi, astuda samm oma südamega samas rütmis või jääda veel veidi paigale, et sügavam taipamine sinuni jõuaks.

aug. 03

Lugu: „Minu tee taimede ja jagamisega“

Mul on maa, kus kasvavad taimed, mis justkui tulevad ise – õigel ajal ja õigesse kohta. Nad ei ole seal juhuslikult. Ma tunnen, et nad pakuvad end mulle kui kingitus, ja mina võin neilt luba küsida. Kui luba on antud, nopin neid rahus ja austusega.

Siis kuivatan neid – jälgin, kuidas nad muutuvad, aeglustuvad, säilitavad oma väe teises vormis. See on protsess, mis toob mind kohale. Iga kord tunnen tänu – et saan üldse sellises rütmis elada, et mul on võimalus teha midagi nii lihtsat ja tähenduslikku. Kui taimed on kuivad, panen nad purki või segan kokku millegi uuega – salvi, tee, õli.

See kõik tundub nii loomulik. Aga kui tekib soov neid hetki ja oma teekonda teistega jagada, siis tuleb sisse kõhklus.
Mõnikord on hirm, et äkki see jagamine käib kellelegi närvidele.
Et äkki keegi mõtleb: „Mida ta endale ette kujutab?“ või „Ta jälle jagab…“

Aga siis meenutan – isegi kui kellelegi ei meeldi, on kindlasti vähemalt üks inimene, keda see puudutab.
Keegi, kes saab sellest tuge. Keegi, kellele see toob äratundmise, rahu või julguse.
Ja see vähemalt üks on juba piisav. Võib-olla neid on rohkem. Võib-olla palju rohkem.

Jagamine ei ole enese tõestamine. See on osa teekonnast – nähtavaks saamise julgus.
Kui jagan oma rütmis ja oma südamega, siis kasvab ka mu enesekindlus. Mitte kiiresti, vaid ausalt.

See ongi minu tee. Taimede, vaikuse, tänu ja julguse tee.
Samm-sammult.

juuli 31

Ma ei olnud varem valinud õnne

Ma ei olnud seda enne näinud.
Ma ei olnud isegi mõistnud, et mul on valik.
Elu kulges läbi kohustuste, pingutuste, ootuste –
ja kuskil taustal vilkus lootus,
et kui ma piisavalt annan, teen, pingutan…
küll siis tuleb ka õnn.

Aga see ei tulnud.

Ja nüüd, ühel hetkel, ilma erilise põhjuseta,
ilma suure saavutuse või muutuseta,
ma lihtsalt… sain aru.

Ma ei olnud varem valinud õnnetunnet.
Ma olin seda oodanud, tinginud, lükanud edasi,
püüdnud end selle vääriliseks muuta.

Aga nüüd — ma lihtsalt valisin.
Vaikselt. Ilma pingutuseta.
Justkui oleks see valgus olnud kogu aeg ukse taga,
ootamas, et ma ukse avaks.

Ja kui ma valisin,
ei muutunud maailm,
muutus minu sees midagi.
Sügav ja vaikne jah-sõna elule.

Õnn ei tähenda, et kõik on lihtne.
Ei tähenda, et valu kaob või väsimus kaoks.
Aga see on pehme seisund,
kus ma ei pea enam ootama.
Ma ei pea enam võitlema.
Ma ei pea end tõestama.

Ja mis kõige olulisem —
ma ei pea seda mitte kellelegi põhjendama.

Ma ei pea selgitama,
miks ma olen rõõmus,
kui mul on olnud raske.
Ma ei pea vabandama,
et ma olen rahus,
kui maailm ootab kaost.
Ma ei pea oma õnne mahendama,
et teised tunneksid end mugavamalt.

Ma lihtsalt luban endal olla õnnelik.
Sest ma elan.
Sest ma tunnen.
Sest ma valin.

See on vabanemine.
See on armastus.
See on minu tee.
Ja sina, kallis, saad seda ka valida.
Iga hetk. Isegi nüüd.

juuli 30

✨ Kõik on

Elu on hakanud mulle aina sagedamini tooma esile kihte minu sees, mida ma varem ei suutnud ega julgenud vaadata. Tunded, mis kerkivad – kadedus, kiuslikkus, ohvrimeelsus, isegi ahnus. Need on minus. Need ilmuvad ootamatult, mõnes olukorras, mõne pilgu või hääletooniga. Ja ma märkan neid. Aga täna ma tean: Need tunded ei ole tõde. Need ei defineeri mind. Need ei ole “mina”. Need lihtsalt tulevad läbi minu – nagu lained, mis ulatuvad kaugemale kui ainult see elu. Võib-olla vereliinist, lapsepõlvest, kollektiivsest valust. Ja see ongi okei. Ma ei pea enam neid alla suruma. Ma ei õigusta neid. Ma võtan nad vastu. Ilma võitluseta. Ilma süüdistuseta. Ilma hirmuta. Ma ei samastu nendega – ja just selle kaudu ma ei anna neile elujõudu. Kui ma neid näen ja aktsepteerin, ilma et nad mind juhiks, siis nad voolavad läbi ja hajuvad valgusse. See ongi vabadus: olla teadlik, aga mitte seotud.

💬 Ma näen ka hirmu oma tundeid jagada…Olen märganud, et mul on hirm oma tundeid jagada. Eriti neid, mis on ebamugavad, mis ei sobi kellegi ootustega või mis võivad tekitada konflikti.See hirm on sügav – nagu õpetus, mis on tulnud koos vereliiniga: “Ära ütle. Ära tunne liiga palju. Ära sega.” Aga ma valin siiski jagada. Ka siis, kui keha väriseb ja süda jookseb eest. Sest ma valin ennast. Ma valin tõe ja väe, isegi läbi ebamugavuse. Ma tean, et see oskus pole mu veres olnud kergelt saadaval. Meie vereliinid pole harjutanud ausat tundeväljendust – ja just seepärast see tundubki vahel raske. Aga ma harjutan. Iga kord, kui ma valin sõnastada, mitte vaikida, sünnib mu sees midagi uut. Iga kord läheb natuke kergemaks.

🌬️ Ja vahel, kui rapsin ja kiirustan…Tekib ärevus. Mitte kohe – see hiilib vaikselt. Kuni ühel hetkel tunnen, et hing ei mahu enam kehasse, et kõik liigub liiga kiiresti ja mina ei jõua järele.Ja ma märkan ka seda. Ma ei süüdista ennast. Ma vaatan sellele otsa. Sest ka see on osa minust, kes vajab tähelepanu, mitte veel rohkem tegemist. Ma ei pea end sundima rahusse. Ma luban endal vajuda tagasi, isegi kui aeg võtab aega.

☯ Kõik on – ja see kõik on osa tervikust.

Elu ei ole must ja valge. Ei ole ainult rõõmu ega ainult vaikust. Elu on Jin ja Jang – valgus ja vari, mis elavad koos. Ka minus. Ma ei vali enam ainult “ilusaid” osi endast. Ma ei vali ainult “head” ja “rahulikku”. Ma valin näha kõike – ja jääda iseendaks ka siis, kui see kõik minus liigub. Ma ei ole oma tunded. Aga ma ei eita neid ka. Ma märkan, aktsepteerin, ja valin ise, millest ma loon. See ongi minu vägi. See ongi minu tee.

💬 Mantra: Ma ei ole oma tunded. Ma märkan neid. Ma võtan vastu. Ma ei toida neid. Mina valin. Mina väljendan. Mina elan. Mina juhin.

juuli 27

🥖 Minu tee oma kodu hapusaiani

See sai ei ole lihtsalt retsept.
See on lugu, mis tuli minuni Madeiral –
seal, kus õhk on soolane ja aeg kulgeb teisiti.
Ühel pehmel päeval, kui päike paitas ja meri kaugelt hingas,
istusime me Otti ja tema perega köögis. Vaikne ja rahulik, vein klaasis, jahune laud ees,
ja tainas, mis ootas sündimist.

Ott ei õpetanud retsepti –
ta näitas rütmi,
liigutust, aega.
See, mida ma seal õppisin, jäi mu minusse elama.

Ja täna jagan ma sinuga seda –
mitte ainult valmistamisviisi,
vaid viisi olla kohal, käega mätsida, mitte kiirustada.

🫙 Koostisosad:
650 g nisujahu
100 g täisterajahu
520 g vett
240 g aktiivset haputaigna juurt
22 g soola
~20 g vett (soola lahustamiseks)

🧡 Valmistamine:

  1. Sega esialgu kausis kokku kõik peale soola – jahu(d), vesi ja juur.
    Me lihtsalt segasime, rahulikult, käega,
    ilma veel mätsimata, lihtsalt segasime 10–15 minutit.
    Esimene puudutus oli loomulik, pehme.
  2. Lase tainal puhata 30 minutit.
    See puhkus aitab jahul niiskust imada ja tainal hakata end koguma.
  3. Jaga tainas kaheks võrdseks osaks jahusel laual.
  4. Tõmba mõlemad tainapallid lehekujuliseks.
    Lahusta sool umbes 20 grammis vees ja määri pool sellest kummalegi tainale.
    Siis lapi tainas kokku nagu ümbrik – parem serv keskele, vasak peale, ülemine alla ja alumine peale.
  5. Keera tainas ümber.
    Siis tuli mätsimine – Oti õpetus.
    Peopesaga vajutad tainast ette, siis tõmbad tagasi – nagu pesa teeks.
    Tee seda 6–8 korda, kuni tainas muutub vetruvaks, pehmeks ja elastseks.
    Vajadusel lisa näpuotsaga jahu.
  6. Lase tainal puhata 30 minutit. Kata rätikuga.
  7. Korda mätsimist ja puhkamist veel 3 korda –
    iga poole tunni tagant taas leheks, ümbrikuks, pesaks… ja jälle puhkus.
    Kokku 4 tsüklit.
    Tainas muutub iga korraga järjest siidisemaks ja sügavamaks.
  8. Kui tainas on elus ja valmis –
    vormi pätsid ja aseta need jahuga üle puistatud rätikule,
    kerkimiseks.
  9. Tõsta saiad külmkappi, rätiku alla.
    Las nad seal puhkavad rahus 8–12 tundi, kuni aeg on küps.
  10. Enne ahju panemist tee taignale terava noaga – paberinoa või suletiga –
    julged kirurgilised sisselõiked, et sai saaks ahjus avaneda.
    Kui su ahi mahutab kaks potti, saad küpsetada mõlemad korraga.
    Kui mitte – siis üks sai korraga on täiuslik.

🔥 Küpsetamine:

  1. Kuumuta ahi 250 kraadini, koos malmpotiga sees.
    Lase potil korralikult kuumaks minna.
  2. Kui kõik on kuum ja valmis, libista tainas potti, kata kaanega ja küpseta: 40 minutit kaane all, seejärel 12 minutit ilma kaaneta, kuni koorik on kuldpruun ja krõbe.
  3. Tõsta sai potist välja ja lase restil täielikult jahtuda. Ära kiirusta – lõika alles siis, kui aur on rahunenud ja sisu seisnud.

💛 Märkused südamest:
See sai ei ole kiire. Ta vajab ruumi, aega, veidi veini kõrvale ja üht head jutuvestjat. See on elav toit, mis sünnib käesoojuses ja rütmis.
Ott ei õpetanud mulle mitte ainult saia tegema.
Ta õpetas olla kohal, mitte kiirustada, mitte liialdada –ja usaldada, et kui sa oled päriselt kohal, siis kõik kerkib iseenesest.

Jagan siin ka lugu helina, see on minu esimene heli väljaanne, kuid otsustasin jätta nii nagu välja tuli:

juuli 27

Mitte enam vanaviisi

Mõnikord ei teki hirm meis endis,
vaid tuleb kellegi teise kaudu –
selgeltnägijalt, tundjalt,
uudistest, maailmamürast.

See hiilib sisse tõe varjus,
äratab ärevuse,
surub südame kokku.

Aga siis me mäletame:
Tõde elab siin – meie südames.
Tõeline teadmine on vaikne ja selge.
See ei suru – see vabastab.

Me vaatame hirmule otsa.
Me ei põgene.
Me ei hakka ka võitlema.
Sest võitlus loob ikka võitlust.
Võitlus ei too rahu – see toob rohkem võitlust.

Me valime armastuse.
Me valime usalduse.
Me valime rahu,
mis ei vaja tõestust ega õigustust.

Me valime kohalolu,
sest just praegu sünnib kõik.
Mitte hirmus, vaid südames.
Mitte läbi jõu, vaid läbi selguse.

Ja kui üha enam meist valib täna armastuse,
siis me loome homse ilma hirmuta.
Ilma võitluseta.
Südame juhatusel.

Isegi kui tundub, et meil on ettenähtud teed,
siis need rajad loodi selle energia põhjal,
milles me kunagi olime.

Aga me valime iga hetk uuesti.
Meie loome.
Ise.
Oma elu.
Alati.
Isegi siis, kui see tundub uskumatu.

Hakka katsetama.
Vali pisikesi asju teisiti –
midagi, mida sa tavaliselt teed… jäta täna tegemata.
Midagi, mida sa väldid… proovi täna astuda sinna sisse.

juuli 26

Sa oled iga päev väärt pisikest puhkamist

Miks on oluline võtta iga päev vähemalt 1 järjestikune puhketund?

🌿 1. Sügavam taastumine vajab järjestikust aega

Päris puhkus ei toimu katkestatud hetkede jooksul. Meie keha ja meel vajavad vähemalt 60 minutit järjest, et lülituda taastavale režiimile – see toetab närvisüsteemi, keskendumist ja sisemist tasakaalu.

🧭 2. Aeg ei pea olema fikseeritud – vaid teadlikult valitud

See tund ei pea alati olema näiteks 12.00–13.00.
Oluline on, et see toimuks iga päev orienteeruvalt samas vahemikus, näiteks kella 12–16 vahel, vastavalt pere ja elu rütmile. Peaasi, et leiad ühe järjestikuse tunni, mis on teadlikult valitud ja austatud.

👨‍👩‍👧‍👦 3. Sobib kõigile – lastele, täiskasvanutele, kogu perele

See pole ainult “ema aeg” – see võib olla kogu pere puhketund, kus igaüks puhkab omal viisil:
– keegi loeb,
– keegi puhkab voodis,
– keegi jalutab,
– keegi joonistab.
Fookus on rahulikus olekus, mitte uues tegevuses või ekraanil olemises.

🛠️ 4. Väldi segajaid ja häiritust

Lülita märguanded välja

Anna teistele teada, et see on puhkeaeg

Väldi organiseerimist, koristamist või suhtlust

✅ Kokkuvõte:

1 järjestikune tund päevas

Vahemikus ~12:00–16:00, vastavalt pere voole

Ilma katkestusteta

Ilma saavutamise või tootlikkuseta

Lihtsalt puhkamine, kohalolu, olemine

🌀 Meelespea:

Elu on elamine, mitte pidev tegutsemine.
Üks tund teadlikku puhkust päevas loob ruumi elule ja sisemisele rahule.

juuli 26

Elu loomine algab valikust.

See, mida me päriselt soovime, see, mis meie hinge kutsub – see ongi su tee.
Elu ei alga “kui kõik on valmis”, vaid siis, kui sina oled valmis ütlema:
“Ma valin selle.”

Ja siis… usaldad.
Usaldad elu keerdkäike, juhuslikke hetki, vaikust, ootamatusi.
Sa voolad kaasa ja elu küsib vahepeal sinult tasa:
“Kas oled nüüd valmis?”

Kui ei, siis sa kasvad veel. Kui jah, siis sa liigud.
Mitte suurte hüpetega, vaid ühe pisikese sammu, ühe hingetõmbe, ühe valgussädeme kaupa.
Ja see, mis tundus kauge unistus, saab tasapisi su elavaks olevikuks.

Aga tea – see ei juhtu päris iseenesest.
See vajab kohalolu. Pühendumist. Armastust.
Elu ei kingi sulle valmis rada –
aga ta kingib sulle kõik võimalused selle rajamiseks.

✨ Ole avatud üllatusele. Elu armastab sind rohkem, kui sa arvatagi oskad.

eluloomine #hingetee #valgusesammud #voolamises