nov. 07

Minu tänu Anni Talule

See nädal on olnud täis väge, tänu ja loomist.
Kõik tuli justkui iseenesest – rahulikult ja loomulikult,
nagu maa ise oleks suunanud mind veel korra käsi sirutama, segama, kuulama.
Tänu nendele taimedele sündisid selle nädala jooksul neli imelist salvi
ja üks rõõmus huulesalv – igaüks oma väe ja sõnumiga.

Kõigepealt sündis 🌞 Taime Soojus – tugev ja elujõuline salv.
Taimed, kes sinna said – aed- ja nõmmliivatee, raudrohi, kummel, pärnaõis,
ning pisut angervaksa, põdrakanepit ja piparmünti –
kõik koos viinamarjaseemneõlis, sheavõis, kookosrasvas ja mesilasvahas.
Selle salvi vägi on soojus, kaitse ja tervendav hool –
toetus külmade ja niiskete ilmade keskel,
abi lihastele, liigestele ja südamele.

Seejärel valmis 🌸 Taime Heaolu – naiselik ja tasakaalustav salv.
Naistepuna, põdrakanep, angervaks ja veidi piparmünti
said kokku õrnaks, kreemjaks hoolduseks,
mis toetab keha ja meelt, lõdvestab ja pehmendab.
See salv on loodud naisele igapäevaseks kasutamiseks –
hetkedeks, mil on vaja endale pai teha ja tagasi tulla oma väesse.

Kolmandana sündis 🌿 Maa Rahu – liigesesalv, sügava maa väega.
Selles said kokku varemerohu juur ja kärbseseen,
mis leotati viinamarjaseemneõlis, et vabastada nende vägi ja soojus.
Lisandusid sheavõi, kookosrasv, mesilasvaha, E-vitamiin ja glütseriin,
ning eeterlikud õlid: ravintsara, apelsin ja lavendel.
See salv on rahu ja taastumise kandja – toetab keha pärast pinget,
leevendab valu ja aitab tagasi oma keskmesse tulla.

Ja lõpuks, kirsina tordil, sündis 🍊 Huulesalv “Elu” – Apelsin & Piparmünt.
Kaitsev ja niisutav segu kookosrasvast, sheavõist, kakaovõist,
viinamarjaseemneõlist ja mesilasvahast –
lõhnab värskelt, toob energiat ja rõõmu,
meenutades, et iga päev võib alata uue hingetõmbega.

Kõik need salvid sündisid tänu taimedele –
maa, kes on kandnud ja toitnud,
ja taimedele, kes on jaganud oma väge ja tervendust.
Aitäh varemerohule, kes annab jõu ja taastumise.
Aitäh kärbseseenele, kes toob sügavust ja tarkust.
Aitäh naistepunale, angervaksale, põdrakanepile, kummelile, raudrohule, pärnaõiele ja piparmündile –
igaühele oma väe ja olemuse eest.

💫 Aitäh, Anni Talu maa, taimede ja rahu eest, mida oled mulle kinkinud.
Siin sündinud looming jääb minu südamesse kui tänu sulle.

okt. 30

Hirm ja valu

Mõnikord tulevad elus hetked, mis raputavad sind kuni südameni.
Sel kevadel tõi meie pere pesamunaga seotud teekond minu ellu kogemused, mis on olnud kõige sügavamad, valusamad ja samas kõige õpetlikumad.

Kevadel tundus, et ärkan — justkui elu oleks mind õrnalt mugavustsoonist välja tõuganud, et saaksin uuesti vaadata, kes ma olen ja kuhu liigun. Aga nüüd, väga hiljuti, tuli teistsugune laine. See, mis tõi pinnale kõik, mida olin endas püüdnud peita: hirmud, valud, pettumused. Asjad, mida ei saa enam riiulisse tagasi panna.

Kui kevadel tundsin tuge ja ümbritsevate inimeste hoidmist, siis seekord oli vaikus, tõenäoliselt valisin ma ise samuti selle vaikuse, et võtta sügavamat vastutust. Mitte et tuge poleks, aga nägin selgelt, kui väga igaüks elab oma elu, oma rütmis ja oma väljakutsetega. Meie kõigi sisemine vastutus on iseenda elu ees — ja ka valud, mis tulevad, on tegelikult meie endi teekonna osad. Vahel just siis, kui väljastpoolt kaob mürin ja suhtlus, avaneb ruum, kus tuleb otsa vaadata sellele, mida oleme tahtnud vältida.

Ja ometi sain aru, et just see hirm, mis nüüd juhtuski, oligi mu kõige suurem. See, mida ma alateadlikult olin tundnud, peitnud, vältinud — ja ometi sellega pidevalt ise oma ellu kutsunud. Hirm, mille ees põgenesin, jõudis minuni, et saaksin lõpuks temaga silmitsi seista.

Kui ma lõpuks vaatasin, ilma põgenemata, hakkas midagi muutuma. Hingamine tuli tagasi. Mitte järsku, vaid vaikselt, õrnalt — nagu hommikune valgus, mis imbub tuppa, ilma et keegi märkaks, kust ta täpselt alguse sai.

Kõik pole veel paigas, aga tunnen, et see, mis kord tundus lõplik, ei ole enam lõpp. Midagi hakkab minus taas liikuma. Midagi elusat.

Olen aru saanud, et lahendus ei tule võideldes, vaid siis, kui luban endal lõpetada vastupanu ja aktsepteerin olukorda sellisena, nagu ta on. Mitte allaandmises, vaid usalduses.
Just seal, kus võitlus lõpeb, algab rahu — ja koos rahuga hakkab taas voolama elu, mis ei vaja enam tõestamist, vaid ainult kohalolu.

okt. 24

Minu üks armastus, hapendamine…

Hapendamine on üks lihtsamaid ja sügavaimaid viise, kuidas tuua elujõud tagasi nii kehasse kui koju.
See on teadlik aeglustumine, kus loodus teeb oma vaikset tööd — ja meie õpime jälle usaldama elu loomulikku kulgu.

Kui sa hapendad, sa ei “tee” midagi. Sa lood tingimused: soojus, vesi, sool, aeg ja kohalolu.
Siis hakkab elu ise elama — bakterid, mis on meie kehas ja köögiviljades alati olemas, ärkavad ja loovad midagi uut.
See on alkeemia, mis ühendab maa ja inimese, toitainete ja teadvuse.

🌿 Miks hapendamine on väekas ja tervendav?

Elus toit – täis probiootikume, mis toetavad seedimist, immuunsust ja soolestiku tasakaalu.

Vitamiinid ja ensüümid – eriti C- ja B-vitamiinid, mis tekivad just hapenduse käigus.

Energeetiline tugevus – kõik käärimisprotsessid on liikumine ja muutus, mis sümboolselt aitab meil endas samuti seista silmitsi muutumisega.

Säilitamine ilma lisanditeta – looduslik viis toitu hoida ja samas toita oma sisemist rahu.

🥕 Põhiretsept – Elu oma rütmis

Vaja läheb:

1 liiter keedetud ja jahtunud vett

1 spl meresoola (rafineerimata, ilma joodita)

köögivilju (nt kapsas, porgand, lillkapsas, kabatšokk)

maitsestajad: küüslauk, ingver, loorber, tilliõisik, pipraterad, sinepiseemned, tšilliviilud

Tee nii:

  1. Lõika köögiviljad tükikesteks või riivi õhemaks.
  2. Lao kihiti purki koos maitsestajatega.
  3. Vala peale soolvesi, kuni kõik on ühtlaselt kaetud.
  4. Aseta peale väike raskus (nt klaasketas või kivi), et köögiviljad püsiksid vedeliku all.
  5. Kata purk riide või kaanega (mitte hermeetiliselt).
  6. Hoia toatemperatuuril 2–3 päeva, kuni käärimine algab, seejärel vii jahedamasse.
  7. Maitse ja hinga – elu sünnib vaikselt, mull mullilt.

🌞 Kolm väelist hapenduse varianti

  1. Kuldne soojus

Toetab immuunsust ja sisemist tuld sügisel-talvel.

Porgand

Ingver

Kurkum

Küüslauk

Tšilli või pipraterad

Soojendav ja tugevdav, sobib hästi külmade ilmadega, keha äratamiseks ja vereringe ergutamiseks.

  1. Rahustav roosa

Südamele, naiselikkusele ja tasakaalule.

Kapsas

Peet

Õunaviilud

Küüslauk

Loorberileht

Magus-hapukas, sügavalt toitev ja puhastav. Toob rahu ja leebust nii kehasse kui meelde.

  1. Kerge kevadine värskus

Kerguse ja uuenemise toetus.

Kabatšokk

Lillkapsas

Till

Must pipar

Laimileht või natuke sidrunikoort

Sobib kevadeks või suveks – annab kehale elastsust, aitab väljutada jääkaineid ja toob värske rõõmu.

🌬 Väekas hapenduse lisatugi – elus vesi ja “ema”

Kui sul on eelmise hapenduse vedelikku, lisa seda paar supilusikatäit uude purki.
See on nagu “ema” – juuretis, mis annab uuele elule kiirema ja kindlama alguse.
Sama saab teha ka tibatillukese vadaku või õunasiidriäädika sortsuga.

Vesi võiks olla elus – keedetud ja jahutatud või vihmavesi, kui see on puhas.
Soovitatavalt mitte kraanivesi, mis sisaldab kloori.

💛 Hapendamine kui teadvusepraktika

Kui paned purgi kokku, hinga.
Mõtle sellele, et loodus töötab sinu sees ja sinu ümber.
Kui tunned, et oled kärsitu, proovi näha, kuidas ka su enda elu on nagu käärimine – vahel mullitab, vahel rahuneb, aga alati liigub edasi oma rütmis.

Hapendamine on taasühendumine elu loomuliku vooluga.
See toob sind tagasi lihtsusesse ja kohalolusse – sinna, kus kõik vajalik on olemas.

💫
Tunneta, mida sinu keha ja kodu praegu vajavad.
Kas veidi sooja ingverit, peedi pehmust või kabatšoki kergust?
Elu toetab sind alati – ka purgis, ka kapsalehe vahel.

okt. 23

Hinga

Paraku, kui hingamine ununeb,
õpetab elu meid seda uuesti läbi hirmu ja valu.
Sest just siis, kui tundub, et kõik laguneb,
tuletab elu meelde,
et ainult hingamine viib koju tagasi.

Elu õpetab meid vahel mitte õrna puudutuse,
vaid olukordade kaudu, mis murravad kõik, mis pole tõeline.
See ei ole karistus —
see on kutse.

Kutse loobuda võitlusest.
Kutse lõpetada tõestamine, seletamine ja hirm.
Kutse lihtsalt olla.

Kui enam ei püüa kõike juhtida, hakkab elu ise hingama.
Ta ei vaja meie survet ega hirmu –
ta teab ise, kuidas hoida.
Ja selles voolamises on armastus.
Mitte see, mida tuleb teenida,
vaid see, mis lihtsalt on.

On hetki, kus kõik väline kaob ja jääb vaid hingamine.
Kui jõudu enam pole ja pisarad uhuvad minema kõik,
mis kunagi tundus kindel.

Varem püüdsin sellest välja tulla,
aga nüüd ma tean – midagi ei pea parandama.
Ma lihtsalt hingan.
Lubades endal olla väsinud, vaikne, tundlik, toores.
Lubades endal mitte teada.

Iga hingetõmme on alistumine,
iga väljahingamine on vabanemine.
Sest elu ei ole midagi, mille vastu tuleb seista
ta on kingitus, isegi siis, kui ta valutab.

Ja kuskil selle vaikuse sees ilmub rahu.
Rahulik teadmine, et elu hoiab mind ikka.
Et kõik, mis tundub kaotus,
on tegelikult tagasitee koju — südamesse,
kus hing saab taas hingata.

💫 Kui lõpetad võitlemise, avastad, et oledki kodus.
Kodus, kus armastus lihtsalt on.
Kodus, kus iga hingamine on tänu.
Kodus, kus ka valu on osa tervikust.

Ja ma tean nüüd —
see lugu, mida elan, on kingitus.
See on elu, mis räägib minuga läbi väikese ja suure,
läbi vaikuse ja tormi,
et ma lõpuks õpiksin ainult üht —

lubama elul hingata minu kaudu.

🌬️
Ja lõpuks saan aru —
Hing kogeb elu läbi hingamise.
Iga sissehingamine on elu vastuvõtmine,
iga väljahingamine on elu usaldamine.
Selles lihtsas rütmis sünnib kõik.
Selles vaikuses olen ma täielik.
Selles hingamises olen ma Elu ise.

okt. 22

Elu kingib lubades

🌿 Viimased kuud on olnud kui tormine meri — lained on tulnud suure hooga, löönud kõik ümber ja siis vaikinud. Nii palju muutusi, nii palju õpetusi. Tegelikult on kogu see aasta olnud justkui sügavaim õpetaja — mitte sõnade, vaid elusündmuste keeles.

Ja siin ma olen. Täielikus lubamises.
Sest olen mõistnud, et kõik muu — kontroll, ärevus, punnitamine, võitlus — viib vaid sügavamale mülkasse. Kui üritad elu juhtida, kaotad elu enda. Kui usaldad elu, hakkab elu kandma sind.

See taipamine ei sündinud kergelt. See sündis keset elu proovikivi, hetkes, mil kõik tundus korraga liiga palju. Kui jõud oli otsas ja tundus, et iga hingetõmme nõuab usku. Kui kõik välised tugisambad olid justkui kadunud, jäi järele ainult üks — sisemine teadmine, et elu teab rohkem kui mina.

Ka enne seda, kui elu mind proovile pani, oli südames suur mure — kuhu edasi, kui meie kodu müüme? Kuhu minna, kui tee lõppeb, aga uus veel ei paista?
Nüüd ma tean: sinna, kuhu elu viib.
Ma ei pea teadma rohkem, kui järgmine samm.
Kui muretsen ja püüan kontrollida, jään justkui lõpututesse vahepeatustesse, kuigi hing tahaks juba sihtkohta jõuda.
Kui aga luban endal lihtsalt liikuda — ilma hirmu ja sunduseta — siis tee ise juhatab mind.

Kõik see on õpetanud mind nägema, et isegi kõige sügavamates olukordades, kui tundub, et mul pole jõudu ega kontrolli, on mul alati olemas üks vägi — usaldus.
Usaldus elu vastu, iseenda vastu, nende vastu, kes minu ümber on.
Sest elu loob alati läbi meid.
Ja mida enam ma luban, seda enam näen, kuidas elu ise hoolitseb kõige eest.

Täna, kui tähistame uut algust, mõistan, et see pole juhus.
See on taas sündimise päev — mitte ainult tema jaoks, vaid ka minu jaoks.
Sest minus on tärkamas midagi, mida olen kaua edasi lükanud — ravitseja.
See, kes ei tee imesid mitte maagia, vaid kohalolu kaudu.
See, kes näeb, et iga hingamine on palve ja iga pisar on puhastus.
See, kes usub, et ka kõige sügavam valu kannab endas tervenemise seemet.

Elu pole võitlus. Elu on vool.
Ja ma luban endal voolata koos sellega.
Sest ainult lubamises saab sündida valgus.

okt. 15

Elu vajab liikumist

Elu liigub muutustes. Iga uus etapp toob esile tunded, mis on olnud vaikselt varjus — ärevuse, hirmu, ebakindluse.

Need ei ole halvad. Need on märgid, et midagi olulist on toimumas, et sisemine kompass on taas liikumas uue suuna poole.

Ärevustunne tekib, kui mõtted jooksevad ees ja keha ega hing pole veel järele jõudnud.

Kui tegutseda vaid peas, mitte rahus ja kohalolus, muutub energia rahutuks.

Kui aga aeglustada, hingata ja panna mõtted paberile, saab kogu sisemine liikumine kuju.

Seal, kirjutamise ja vaikuse vahel, hakkab selgus vaikselt esile tulema.

Ebakindlus ei tähenda enam teadmatust.

See on hoopis märk, et vaade pole veel piisavalt avardunud — et on veel võimalusi, mida pole märgatud.

Kui lubada endal näha laiemalt, muutub ebakindlus teejuhiks, mitte takistuseks.

Hirm seevastu on sageli lihtsalt kutse usaldusele: meenutus, et elu ise teab, kuidas meid edasi kanda.

Nüüd, kui pere on otsustanud lasta vabaks kodu, mis on olnud kallis ja tähenduslik, on taas hetk vaadata hirmule ja ärevusele silma — mitte nende vastu võideldes, vaid neid mõistes.

See samm pole kerge, kuid on küps.

See on märk, et vana ring on täis saanud ja uus soovib sündida.

Lahtilaskmine ei tähenda loobumist, vaid usaldust — teadmist, et kõik, mis on olnud, on täitnud oma eesmärgi.

Kui pere istub rahus, paneb mõtted ja soovid paberile ning kuulab, mida süda ütleb, sünnib ühine arusaam.

Elu võimalused on lõputud, aga rahu ja selgus tulevad vaid siis, kui kõik saavad korraks peatuda ja lihtsalt olla kohal.

Elu on ikka õpetanud, et ükski plaan ei lähe täpselt nii, nagu mõistus ette kujutab.

Sageli tuleb hoopis kolmas, ootamatu variant — ja just see osutub õigeks.

Kui on julgus usaldada ja jääda keskmesse, hakkab elu ise kandma.

Keskmes olemine ei tähenda, et midagi ei toimuks.

See tähendab, et tegutsedes ei juhi hirm, vaid rahu.

Kui inimene on oma südame keskmes, sünnivad õiged sammud loomulikult.

Ärevus hajub, hirm sulab, ebakindlus muutub selguseks.

Ja lõpuks jääb vaid teadmine: elu kannab.

Mina lihtsalt vaatan, imestan ja kinnitan selle toimimist.

okt. 14

Üleminek

On aegu, mil tunned, et midagi uut on lähedal. See aimdus on pehme, aga selge — justkui õhk muutuks, valgus pöörduks pisut teises suunas. Süda teab, et ees on liikumine, ent samas on praegune paik nii turvaline, nii tuttav. Kõik on paigas, hing saab puhata, ja ometi sosistab kusagil sees hääl: on aeg edasi minna.

Selline hetk on habras ja püha. Üks osa meist tahaks jääda — turvalisuse, tuttavuse ja stabiilsuse juurde. Teine osa aga sirutub, otsib avarust, uusi mustreid, värsket hingamist. Kui lõpuks otsus küpseb ja astud sammu tundmatusse, siis muutub midagi nähtamatult sügaval tasandil. Isegi see, mis oli varem valus, korrast ära või raske kanda, hakkab ühtäkki rahunema. Justkui kogu elu hingaks sinuga kaasa ja aitaks lahti lasta.

Ent enne kui uus saab täielikult tulla, kerkib üles veel üks kiht — hirm. Hirm tundmatu ees, hirm kaotada see, mis on tuttav, ja hirm, et äkki sa ei ole päriselt valmis. Isegi siis, kui sügaval sisimas tead, et sammud on õiged, püüab vana muster sind veel kinni hoida. Ta kontrollib, katsub, proovib, kas su juured on piisavalt tugevad, kas su usaldus on tõeline.

See on viimane kinnitushetk — koht, kus sa ei pea enam võitlema ega põgenema, vaid lihtsalt vaatama hirmule otsa ja ütlema: ma näen sind, ja ma liigun edasi. Sest tegelikult ei taha hirm sulle halba. Ta tahab kindlust, mida ta varem ei tundnud. Ja kui sa suudad teda rahus vastu võtta, muutub ta teehoidjaks, mitte takistuseks.

Kui vana lõpuks vabastada, ei teki enam survet ega hirmu. Ka see, mis kunagi pitsitas, kaotab jõu. Kui pole enam ootusi, hinnanguid ega vajadust tõestada, jääb järele tühjus. Aga mitte külm ega tume tühjus — vaid vaikne, rahulik, elus. Tühjus, mis kannab endas lubadust.Selles tühjuses sünnib uus. Mitte läbi pingutuse, vaid läbi kohalolu. Mitte läbi plaanide, vaid läbi usalduse. Kui vana on tänatud ja vabaks lastud, saab uus tulla ilma takistuseta. Siis märkad, et ka koht, kus kunagi oli valu või segadus, on nüüd korras. Mitte seepärast, et sa midagi “ära parandasid”, vaid sest sa lubasid sellel lihtsalt olla ja minna.

Üleminekuhetk on nagu hingetõmme elu vahel. See on ruum, kus aeg korraks peatub ja hing saab vaadata endale otsa — ilma kiirustamise, rollide ja soovideta. Just selles tühjuses on suurim vägi.Seal, kus kunagi oli hirm, sünnib nüüd usaldus. Ja see usaldus loob elu, mis on tõeliselt sinu oma.

okt. 14

Eitamise lõpetamine

Kui me enam ei eita, vaid lubame endal näha ja tunda seda, mis on — isegi kui see on valus või ebamugav — siis hakkab midagi muutuma. Eitamine hoiab meid lõksus, sest me põgeneme omaenda kogemuse eest. Kuid kui tekib hetk, kus me lihtsalt oleme valmis nägema, valmis tundma, valmis lubama — sünnib aktsepteerimine.
See aktsepteerimine ei tähenda loobumist või allaandmist, vaid sügavat vastuvõtmist: “see on nii nagu on, ja mina olen siin”. Sellest hetkest algab enesekasv. Just vastuvõtmises sünnib rahu. Mitte enam võitlust, mitte põgenemist, vaid vaikne teadmine, et kõik, mis on, teenib minu teekonda.

okt. 13

Lihtne maitsesool

Täna valmis midagi, mis on minus pikalt küpsenud mõte — oma kätega loodud maitsesool. Üks väike unistus, mis ootas õigel hetkel elluviimist.

Uhmri ja pipraveski toel said kokku kolm lihtsat, aga väekat koostisosa: Himaalaja sool, kuivatatud till ja petersell.
Kõik tuttavad, kodused ja samas igaüks oma kindla rolliga.

Himaalaja sool on üks puhtamaid looduslikke soolasid, millel on säilinud rikkalik mineraalide kooslus – üle kaheksakümne erineva mineraali, sealhulgas raud, kaltsium ja magneesium. See toetab keha vedelikutasakaalu, aitab seedimist ning annab toidule loomuliku ja pehme soolasuse.

Petersell on rohke C-vitamiini ja klorofülli allikas. Ta toetab seedimist, aitab kehal puhastuda ja annab toidule värske rohelise nüansi. Peterselli on peetud ka südame ja vere puhastajaks – väike taim, aga suur vägi.

Till toob toidule kerguse ja rahu. Tema eeterlikud õlid soodustavad seedimist, aitavad vähendada puhitusi ja rahustavad nii keha kui meelt. Tilli lõhn on paljude jaoks lapsepõlve ja kodusoojuse sümbol – tuttav ja turvaline.

Kui need kolm said kokku, sündis midagi enamat kui lihtsalt maitsesegu. Sündis ühendus — looduse vägi ja oma käte töö, lihtsus ja eesmärgipärasus.

Täna, kui ma uhmris segasin soola ja rohelisi tükke, tundsin vaikset tänutunnet. Mitte suure sõnaga, vaid tasase rahuloluga, et olen teinud midagi, mis toidab nii keha kui hinge.
Olen tänulik, et mul oli võimalus üks oma unistus täita. 🌿

okt. 09

🍎 Kodune õunakook sügise varudest

Kook, mis sündis hetkes – sellest, mis kodus olemas. Tükike soojust, pehmust ja tasakaalu. Ükski koostisosa pole juhuslik. Kõik kokku — üks õhuline ja mahlane sügise maitsete kingitus.

Täidis:

5 keskmist õuna (kooritud ja viilutatud)

3 peotäit peeneks hakitud datleid

u 100 g hapukoort

1 muna

1 sl laimi- või sidrunimahla

Tainas:

~150 g nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

Näpuotsatäis soodat

1 tl vanillisuhkrut

~100 g suhkrut (vastavalt maitsele)

75 g kookoserasva (või muud rasvainet)

1 sl laimimahla

Valmistamine:

  1. Valmista täidis: sega viilutatud õunad, datlid, hapukoor, muna ja laimimahl ühtlaseks mahlaseks seguks.
  2. Sega taina kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, vanillisuhkur ja suhkur.
  3. Sulata kookoserasv ja lisa kuivainetele. Lisa ka 1 sl laimimahla. Sega kõik ühtlaseks muredamaks tainaks.
  4. Suru tainas küpsetuspaberiga vooderdatud või võitatud vormi põhja ja natuke ka servadele.
  5. Vala peale täidis ja silu.
  6. Küpseta 180 °C juures 35–40 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja seest küps.

✨ Võid lisada kaneeli või ingverit, kui soovid vürtsikamat maitset.
✨ Naudi niisama või serveeri lusikatäie maheda jogurtiga.