-
Nimed, numbrid ja märkamise kunst
Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu. Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet? 💛Nimed kui peeglid Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad. Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja. Perekonnanimi on…
-
Hea uni
Olen märganud enda ja teiste pealt, et uni on palju enamat kui lihtsalt puhkus. Uni sõltub ka sellest, milliseid väikseid samme me päevas ja õhtul enne magamaminekut teeme. Hea une toetajad 🐑Rahulik õhtu Kui jätan õhtul arvuti või telefoni kõrvale ja luban silmadel puhata, tuleb uni kergemini. Mõnikord aitab see, kui panen telefoni lennurežiimile või valin õhtuks hämarama valguse. 🐑Õrn tempo Kui õhtul on palju sagimist või väga aktiivne tegevus, ei tule uni alati rahulik. Kui aga valin vaiksema rütmi, kuulan rahulikku muusikat või võtan kätte raamatu, muutub olemine pehmemaks. 🐑Keha hool ja enese hellitamine Õhtused rituaalid aitavad päevale joone alla tõmmata. Mind toetab vahel õhtune jooks, mõnikord aga soe…
-
Sõnade vägi
Kas oled märganud, milliseid sõnu sa igapäevaselt kasutad? Üks lihtne lause, näiteks: „Mis sul viga on?“ võib kõlada süütult, aga tegelikult kanda endas palju raskust. Ma ise olen hakanud viimasel ajal tähele panema, millised laused ja sõnad mu seest välja libisevad. Ja ma olen otsustanud – ma võtan täielikult vastutuse oma sõnade eest. Mida ma saan muuta? Ma ei saa muuta teiste inimeste tegusid, otsuseid ega valikuid. Küll aga saan ma muuta iseenda kohalolu ja seda, kuidas mina räägin. Kui maailm tundub vahel õudne ja raske, siis tasakaalu ei loo ma sellega, et üritan kõike parandada. Tasakaal tekib sellest, kui ma lasen maailmal olla täpselt selline, nagu ta parasjagu on.…
-
Valule otsa vaadates sünnib kergus
Kesktee blogis jagan oma kogemusi ja taipamisi, mis on sündinud eluteel – läbi keha, hinge ja südame. Need lood ei ole õpetused, vaid kutse märgata ja meenutada, kui väekad me tegelikult oleme. Praegu on aeg, mil vanad mustrid, kehamured ja peidetud lood tõusevad pinnale. Mitte karistusena, vaid selleks, et me kuulaksime ja lubaksime neil vabaneda. See on enesega töötamise ja aususe aeg – võimalus märgata, võtta vastu ja lasta minna. Hiljuti olin oma lähedase kõrval, kellel olid tugevad valud. Ma ei saanud tema valu ära võtta, kuid sain olla tema kõrval toeks. Toetasin teda hingama läbi koputamise – ja kui inimene ise ei saa, saab lähedane koputamisega toetada. Hoidsin ühendust…
-
Elu teelahkmel
Igaüks meist jõuab elus hetkeni, kus tuleb küsida: kas ma elan oma elu või kellegi teise ootuste järgi?See on hetk, kus võib jätkata samamoodi “tublina” või hakata samm-sammult liikuma iseenda tõe poole. Mõlemad teed nõuavad julgust, kuid ainult üks neist viib pärisvabaduseni. 🌱Me sünnime puhtana Me sünnime siia maailma valgusena. Meis on esialgu puhas terviklikkus – täius, mis ei vaja tõestust ega vormimist. Kuid üsna pea hakkavad teised meist kujundama midagi “õiget”. Antakse edasi nii tõdesid kui ka valesid. Õpetatakse, kuidas peab olema, kuidas peab käituma. Varakult taipame, et kui oleme tublid ja pingutame, siis saame kiita. Ja kiitus on magus – see paneb meid veel enam püüeldes teiste ootusi…
-
Õppides vastu võtma – nii kriitikat kui valgust
Ei ole nii, et kui ma jagan oma lugu, olen ma kõrgem või madalam, väekam või nõrgem, tervem või haigem. Minu ülesanne on jagada – nii oma taipamisi kui ka varju. Täna jagan oma varju.Minu sees on suur hirm eksida. Sel nädalavahetusel küsiti mu käest heatahtlikult, kas olen olnud kontrollfriik. Esialgu eitasin, kuid hiljem taipasin, et jah – see osa on minus olemas. Olen püüdnud olla alati tubli, et tunda end piisavana. Olen arvanud, et pean ennast pidevalt tõestama. Kui keegi ütleb, et miski minu juures või mu tegemistes ei kõneta, kukun kokku – ja mitte ainult, vaid vajun sügavale auku, kust võtab aega, et uuesti hingama hakata. See taipamine…
-
Lugu liigesesalvi sünnist
Kui vahel arvan, et ma enam ei tee salve, tuleb alati sisemine teave, mis sosistab: see tuleb teha. Ühel päeval palun mehel välja kaevata varemerohu ja mädarõika juured. Teisel päeval puhastan, koorin, hoian neid käes – ja asetan õrnalt õlisse, et nad hakkaksid vaikselt oma väge andma. Õli läheb madalal kuumusel ahju settima. Vahepeal eemaldan mädarõika, et tema teravust oleks parasjagu. Siis lisan saialilleõied ja lasen kogu segul 5–6 tundi ahjus rahulikult küpseda. Seejärel sõelun välja selge, taimse ja väeka õli ning jätan ta ööseks puhkama. Järgmisel päeval liituvad juurde kookosrasv, sheavõi ja mesilasvaha. Nad sulavad õrnalt õliga üheks.Kui segu jahtub, lisan glütseriini, E-vitamiini ja eeterlikud õlid, mis toetavad keha…
-
Ära karda kolli
Meie elu on täis rolle, kohustusi ja muresid. Me kiirustame, pingutame ja vahel arvame, et just need kohustused määravadki ära, kes me oleme. Kui meis kerkib mõni tunne, mida ei taha kogeda, või käitume viisil, mida ei sooviks, siis usume, et see olengi mina. Ometi pole see tõsi. See on vaid üks osa meist, mis vajab märkamist. See osa pole meie tervik, vaid hetkeline peegeldus, mis toob esile midagi, mida oleme ehk liiga kaua vältinud. Põgenemise asemel vaatamine Sageli tahame oma hirmude ja valude eest põgeneda. Püüame neid varjata, suruda sügavale pinnasesse ja loota, et need kaovad. Kuid mida rohkem põgeneme, seda suuremaks need paisuvad. Nad tunduvad hirmutavad, nagu koll,…
-
Lubades
Elu toob meid ikka ja jälle olukordadesse, kus keegi meie kõrval tunneb tugevalt – rõõmu, kurbust, hirmu või viha. Laps, lähedane, sõber või ka võõras. Loomulikult puudutab see ka meid. Meil tekib instinktiivne soov kas ära võtta, parandada või põgeneda. Kuid tõeline vägi peitub hoopis oskuses peatuda ja küsida endalt:👉 Kas see, mida ma praegu tunnen, on minu või teise oma? Kui õpid seda vahet tegema, avaneb midagi uut: Kui see on sinu tunne, saad end hoida – hingata, lubada, toetada ennast. Kui see on teise tunne, saad jätta selle talle – tema kogemus, tema tee. Sina ei pea seda ära võtma, vaid lihtsalt kohal olema. Ruum, mida hoiad, on…
-
Lubades lugudel rulluda
Kõik, mis minus üles tõuseb – olgu see hirm, viha, rõõm või segadus – on tegelikult vaid osa minust. See on killuke minu loost, minu süsteemist, minu kogemusest. Sellel ei olegi tingimata tähtsust, kust see tuleb või miks ta tuleb. Oluline on, et ma ei pea teda enam peitma. Kui ma märkan seda, mis minus tõuseb, ja luban tal lihtsalt olla, siis hakkan nägema, et iga tunne on nagu sõna minu raamatus. Ja iga sõna loob lause, iga lause loob peatüki, iga peatükk loob minu loo. Ma ei pea enam igat tunnet parandama ega lugu ümber kirjutama. Ma saan lihtsalt aktsepteerida – ja siis lugu rullubki ise lahti. See ongi…