✨ Kui otsime teises täiuslikkust, otsime tegelikult iseennast – kuid täiuslikkust ei ole; alles siis, kui aktsepteerime sügavalt nii enda valguse kui varju, saame näha, et teine vaid peegeldab meis neid kohti, mida oleme varjanud, ja selles peeglis sünnib tõeline armastus. ✨
Mõnikord proovime oma muresid varjata, jätame rääkimata, lootes, et need kaovad iseenesest. Tegelikult aga kuhjuvad tunded meie sees ja ühel hetkel purunevad justkui plahvatusena. Kuigi see võib olla valus, peitub selles ka võimalus – hetk, kus peatuda ja päriselt kuulata nii iseennast kui ka teisi.
Elu toob nähtavale selle, mida oleme seni endas peitnud. Laste kaudu tulevad sageli esile lood, mida täiskasvanutena oleme üritanud vaka all hoida. Need hetked võivad olla valusad, kuid samal ajal annavad nad meile võimaluse valida: kas jätkata peitmist või pöörduda ausa suhtlemise ja südamega rääkimise poole.
Olen ka ise mõistnud, et pole olnud parem ega halvem kui keegi teine. Olen eksinud, solvunud ja lapsikult reageerinud. Nii nagu annan täna andeks iseendale, annan andeks ka teistele – ja palun andestust oma kunagiste rumaluste pärast. Me kõik õpime. Me kõik otsime teed, kuidas paremini üksteist mõista.
Südame kaudu suhtlemine tähendab, et me ei süüdista ega kaitse end hirmuga, vaid jagame seda, mis meie sees päriselt toimub. See loob ruumi mõistmisele ja turvatundele.
“Tänane südame peegel” on kutse peeglisse vaadata – näha mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Ja leida sellest peegeldusest teed, mis viib edasi kerguse ja helguse poole.
Pihlakamarjad on täis väge ja ilu – nende särav punane toon annab ka joogile erilise pidulikkuse. Koduse pihlakanapsu tegemine on lihtne ja tulemuseks on kauni värvi ning maitsega jook, mis sobib hästi jõululauale või kingituseks.
🌿 Retsept
Vaja läheb: 1 liiter puhastatud ja küpseid pihlakaid (võib enne kasutamist sügavkülmas külmutada, et mari muutuks mahedamaks), 1 liiter suhkrut (võib panna ka vähem, 700–800 g), 1 liiter viina või lahjendatud piiritust (40–50%)
Valmistamine:
1. Pane pihlakad 3-liitrisesse klaaspurki.
2. Lisa suhkur ja vala peale viin.
3. Sulge purk ja pane jahedasse (külmikusse või keldrisse).
4. Loksuta või sega purki paari päeva tagant, kuni suhkur lahustub.
5. Lase seista vähemalt 2–3 kuud enne tarvitamist – jook muutub ajaga üha ümaramaks ja pehmemaks.
6. Kurna läbi sõela ja marli ning villi tumedatesse pudelitesse.
✨ Variaatsioon jõuluks: lisa purki 1 kaneelikang, 5 nelki ja poole apelsini koor. See annab joogile sooja ja vürtsika jõulumaitse.
🍂 Väike mõte: Pihlakas on olnud eestlaste jaoks kaitse ja jõu sümbol. Nii toob ka kodune pihlakanaps talvisesse aega punast sära, soojust ja killukese metsa väge.
Iga päev seisan hetkede ees, kus saan valida – kuidas vastata, kuidas end väljendada, milline inimene ma soovin selles olukorras olla. Mõni valik viib lähedasemaks, teine loob kaugust.
Ma olen märganud, et suhtlemisviise on erinevaid ja sageli on minus endas neid kõiki – sõltuvalt olukorrast, meeleolust või mineviku kogemustest. Oluline on neid märgata ja aktsepteerida, kus ma parasjagu olen, ning sealt samm-sammult liikuda selgema ja rahulikuma eneseväljenduse poole.
Passiivne suhtlemine – kui ma ei ütle, mida vajan, ja pigem vaikin, isegi siis, kui hinges on valu või pahameel. 🔸 Minu samm: harjutan ütlema väikseid asju rahulikult välja, kasvõi esmalt kirjutades. Väike samm on juba suur muutus.
Agressiivne suhtlemine – kui emotsioonid paiskuvad välja kontrolli või rünnakuna. See võib anda korraks jõu tunde, aga jätab teised eemale. 🔸 Minu samm: enne reageerimist teen pausi – loen kolmeni või hingan sügavalt. Sageli piisab hetkest, et vastata rahulikumalt.
Passiiv-agressiivne suhtlemine – kui sõnad kõlavad pehmelt, kuid tegelik pahameel väljendub iroonia, viivituste või vaikiva vastupanuna. 🔸 Minu samm: küsin endalt, mida ma tegelikult vajan, ja ütlen selle ausalt välja. Peidetud sõnumid tekitavad vaid segadust.
Aus ja rahulik suhtlemine – kui väljendan oma tundeid ja vajadusi selgelt, aga samas lugupidavalt, austades ka teist poolt. See loob kõige rohkem mõistmist ja ühendust. 🔸 Minu samm: räägin „mina-sõnumiga“ – näiteks „ma tunnen…“, „ma vajan…“, mitte „sina alati…“. Nii püsib jutt pehmes, aga selges toonis.
Ja veel üks lihtne nipp, mida endale meenutan: hinga ja mõtle enne ütlemist läbi erinevad stsenaariumid. Mis juhtub, kui ütlen seda nii? Mis võib juhtuda, kui ütlen teistmoodi? Kui ma olen korra nii negatiivse kui positiivse variandi peas läbi mänginud, kaob hirm tagant ära – sest reaalsus on peaaegu alati leebem ja lihtsam, kui mu sisemine hirmupilt.
Kui ma endalt küsin: milline ma olla soovin, siis vastus on: tahan liikuda ausa ja rahuliku suhtlemise poole. Olla kohal ja selge. Mitte hirmutada ega vaikida, vaid väljendada ennast nii, et see looks turvatunnet ja lähedust.
Mõnikord tundub, et meie unistused on kohe käega katsutavad, kuid samas libisevad nad ikka sammukese võrra eest ära. Tekib tunne, et peame rohkem pingutama, rohkem tegema, kiiremini liikuma. Kuid elu tuletab meile ikka ja jälle meelde – kõik sünnib õigel ajal.
Nii nagu loodusel on oma rütm, on ka meie unistustel ja teekonnal oma sisemine kell. Kevad ei saa tulla enne, kui talv on oma töö lõpetanud. Samamoodi ei saa ka meie suurimad soovid ja plaanid avalduda enne, kui pinnas on valmis neid vastu võtma.
Aeglustamine ei ole loobumine. See on hoopis lubamine. Lubamine endal hingata, märgata, nautida juba olemasolevat. Lubamine elul end kanda.
Pean tunnistama, et suure osa oma elust olen olnud pidevas kiirustamises. Alati kuhugi kiire – ja sageli olen ka oma lapsi tagant kiirustanud, kuigi sügaval sisimas teadsin, et see pole õige. See taipamine on valus ja samas vabastav. Sest ainult märkamine annab võimaluse midagi muuta.
Kui ma loon taimi, valmistan salve või kaarte, siis see protsess ei sünni kiirustades. Taim peab andma oma väe, õli peab tõmbama endasse päikese ja maa jõu, kaart ootab, kuni õiged sõnad ja sümbolid tahavad avalduda. Kui püüaksin seda kõike suruda jõuga, oleks tulemus poolik. Aga kui annan aega, sünnib midagi terviklikku ja elavat.
Samamoodi on ka meie unistustega. Need ei kao kuhugi. Nad hingavad koos meiega, laagerduvad, küpsevad. Ja ühel hetkel, kui oleme valmis, astuvad nad ellu lihtsa loomulikkusega.
Takistused, mis meie teele ilmuvad, ei ole siin selleks, et meid peatada. Nad on kui väikesed märgid ja meeldetuletused: aeg maha, ole hetkes. Nad õpetavad meid nägema, et kõik oluline sünnib siinsamas ja praegu.
Sest tõde on lihtne – elu on siin ja praegu. Mitte homme, mitte siis, kui kõik plaanid on täidetud või unistused lõpuni vormunud. Elu hingab meis igas hetkes, kui võtame aega seda märgata.
Usaldus tähendabki, et ei ole vaja kõike kontrollida. On vaja lihtsalt olla kohal ja samm-sammult liikuda oma KeskTeel – vahel vaikides, vahel luues, vahel lihtsalt olemist nautides.
Nii sünnib elu, mis ei ole vaid sihtpunktide jada, vaid kulgemine, kus iga hetk on väärtuslik. Ja iga unistus saabub just siis, kui on aeg.
Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama.
Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks.
Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust eemal. Jälle pidin endas looma usaldust: “Mu armastus on temaga, isegi kui mina ei ole.” Ja ma nägin, kuidas iga minu sisemine rahu andis lapsele kindlust.
Ühel päeval jõuab kätte ka aeg, kui kool on läbi ja laps astub oma ellu. See samm seisab mul veel ees, kuid juba nüüd tean: see saab olema minu suurim lahtilaskmise õppetund. Seal ei lase ma lahti ainult igapäevastest hüvastijättudest, vaid oma lapse kui “väikese” kujutlusest. Ma ütlen endale: “Sa ei kuulu mulle, vaid oma teele. Ma olen sind hoidnud, nüüd hoiab elu sind edasi.”
Ja kui lapse teekonnal tekivad takistused, siis ka see on osa tema kasvamisest. Minu ülesanne pole joosta kohe päästma ega omaenda traumadest lähtuvalt sekkuda. Minu ülesanne on olla kõrval, hoida usaldust ja pakkuda tuge, kui ta seda päriselt vajab. Sest ainult nii saab ta kogeda, et ta ise suudab, ja õppida oma väest elama.
See taipamine pole tulnud raamatutest. See on minu enda sisemine dialoog ja õppimise tee. Olen ausalt pidanud vaatama oma hirmudele otsa – hirmule kaotuse ees, kontrolli kaotamise ees, hirmule, et äkki ta ei saa hakkama. Ja kui ma olen neid hirme tunnistanud, olen õppinud vaikselt lahti laskma.
Iga kord, kui luban endal lahti lasta, kingin lapsele vabaduse kasvada. Ja kingin endale rahu – sest mõistan, et armastus ei kao kuhugi, isegi kui mu käed enam ei hoia.
Väesõnum vanemale
“Kui minus on rahu, saab ka minu laps rahu. Ma usaldan tema teed ja olen toeks, ilma oma hirmudest lähtumata. Armastus jääb alati meie vahele, isegi siis, kui mu käed lasevad tal minna.”
Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta.
Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki.
Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad loovusest, soovist jagada armastust ja pakkuda hoolt. Minu jaoks ei tähenda ettevõtlus ainult äri, vaid see on teekond, kus ma õpin väärtustama nii iseennast kui ka teisi, kus ma õpin andma ja vastu võtma, usaldama elu voolu ja samal ajal looma päriselt kätega midagi nähtavat.
Hindade teema on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. Olen kuulnud soovitusi: “Pane hind nii kõrgeks, et hakkab häbi”, teine jälle “liiga kallis”. Aga kui ma seda ja teist proovisin, tundsin, et kaob rõõm ja usaldus iseenda vastu ning ma ei saa aru enam, mida ma teen. Hind ilma südame kohaloluta ei kanna väärtust.
Ma mõistsin, et minu tee on teine – tee, kus hind ei ole alati kivisse raiutud, vaid võib sündida sisetunde järgi. Mõnikord on minu looming kingitus, mõnikord aus tasu, mõnikord vaba panus. Ja kõik need on õiged, kui nad tulevad kooskõlast minu enda südamega.
Samal ajal tean ma väga hästi, et raha on elu loomulik osa. Ta ei ole minu eesmärk omaette, kuid ta on vahend, mille kaudu ma saan katta elu igapäevased vajadused ja hoida oma loomingu voolamas. Raha ei ole minu jaoks ei häbi ega ahnus, vaid energia, mis loob tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel. Kui ma annan südamest ja hoolivusest ning võtan ausalt vastu, siis voolab ka raha õigel moel.
Minu ettevõtluse rada on seega pigem elav ja paindlik kui jäik ja rangete reeglite järgi. Ma ei pea end kinni õpetustest, mis räägivad ainult numbritest, vaid järgin oma sisetunnet. Sest alati, kui lähen teiste reeglite või raha tagaajamise rada, kaob mul siht silme eest. Aga kui luban endal elada oma viisil – vahel mänguliselt nagu Pipi, vahel sügavamalt ja tõsisemalt, aga alati loovalt, armastusega ja hoolivusega –, siis tunnen end hästi.
See on minu tee ettevõtluses. Tee, kus loovus on teraapia, ettevõtlus on ettevõtlikkus ja raha on loomulik osa tasakaalust. Tee, kus ma õpin samm-sammult lubama endal anda ja lubama endal vastu võtta. Tee, kus iga loodud salv, õli või kaart kannab endas killukest rõõmu, hoolt ja südame soojust.✨ Ja lõpuks on see kõik väga lihtne: kui ma loon südamest ja hoolivusest ning võtan vastu ausa tasu, sünnib tasakaal. Ja just see ongi minu ettevõtluse rada.
On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane.
Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust.
Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde.
Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?”
Võib-olla on see kallistus, hea sõna, tass sooja teed või lihtsalt jalutus värskes õhus.
Ja nii ma tuletan endale meelde:✨ “See, mis on täna raske, ei defineeri homset. Ma liigun edasi. Ma usaldan, et elu hoiab mind. Ja ma luban rõõmul end puudutada kasvõi kõige väiksemas asjas.”