KeskTee

💫 Elas kord naine, kelle käed lõhnasid alati millegi ehtsa järele – taimed, savi, lapse juuksed, kuivanud rohu lõhn. Tema silmad peegeldasid sügavust, mida sõnadesse oli raske panna, ja ta süda lõi alati natuke rohkem siis, kui ta sai luua. Ta kudus, keetis, kirjutas, puudutas. Ta andis. Ja andis veel. Tema looming sündis armastusest – mitte kunagi plaaniga kasu teenida, vaid kergendusest, et ta sai midagi ilusat maailmale kinkida. Inimesed tulid ja ütlesid:“See, mida sa teed, puudutab mu hinge. See aitab mul hingata.”Naine naeratas – see oli tema tasu. Ta tundis end täidetuna. Aga siis hakkas keegi pakkuma talle raha. Esialgu ta raputas pead:“Ei-ei, see pole selleks tehtud.”Aga raha tuli…

Ehk puudutan, ehk helisen kellegi sees.Aga tegelikult —olen aastaid nagu jõgi voolanud,otsinud algust ja otsinud lõppu,kuni taipasin:💧 jõgi ei otsi,ta lihtsalt voolab.Jõgi ei oota, kuni voolab —ta voolab kogu aeg.Ta juba on. Elu hingab siin, praegu.Suurem tõde ei ela kaugel,ega kellegi teise käes —see oled sina.Sina oled allikas, sina oled voog. Sa ei pea end peitma,ei pea kartma ega varjama voolusid, mis sinus liiguvad.Sa oled piisav, just sellisena nagu oled. Kuula end tasa,nagu jõgi kuulab oma kive ja kaldapuid.Märka. Kui kerkivad esile pooled,mida oled tahtnud varjata —ära ole endaga karm.Kõik on osa su veest,osa su teest. Kui teine inimene puudutab sinus midagi,mille poole silmad pöörata ei taha —ära pahanda tema…

Alles hiljuti kandsin endas rahutust – seedimise raskust, küüneseene märkust, tunnet, et aeg on midagi puhastada ja muuta. Kuid mida rohkem püüdsin end distsiplineerida, seda enam tahtis mu keha vastu mässata: maiustused tõmbasid, isu kasvas, nagu oleks minus pesitsemas miski, mis ei soovinud lahkuda. Siis ühel hetkel lasin lahti.Mõtlesin: Ma ei pea võitlema. Ma ei pea pingutama ega sundima.Võin usaldada – oma keha, oma loomulikku tarkust. Sellest hetkest hakkas kõik pehmenema.Hakkasin liikuma, leebelt ja kergusega. Peaaegu iga päev astusin oma Maaringule – mitte kaugele ega kiiresti, vaid just nii, nagu keha kutsus: üks ring, 700 meetrit. Ja siis teine. See Maaring, mida mööda ma jooksen, on eriline: minu mehe loodud…

Ma istun vaikselt, silmad kinni.Hingan sügavalt ja luban tähelepanul vajuda sügavale oma vaagnasse — sinna, kus minu keha eluenergia on kõige elusam ja ausam.Kuulan… ja vaagen hakkab rääkima: Vaagen ütleb:Tere, mu arm. Mina olen sinu hoidja.Ma olen kandnud rõõmu ja valu, armastust ja hirmu, kirge ja vaikusehetki.Kõiki neid lugusid, mis on sind kujundanud.Aga nüüd ma põlen — põlen selleks, et vabaneda.Kas sa kuulad mind? Ma vastan:„Jah, ma kuulan. Ma tunnen sind, sinu soojust, elusat energiat.Ma tean, et siin on kogemused, mis mind enam ei toeta, aga mis on mind lihvinud selleks, kes olen.Ma tänan neid. Ma tänan sind, mu vaagen.“ Vaagen küsib:Kas sa oled valmis laskma lahti, mis sind enam…