Kõik, mis minus üles tõuseb – olgu see hirm, viha, rõõm või segadus – on tegelikult vaid osa minust. See on killuke minu loost, minu süsteemist, minu kogemusest. Sellel ei olegi tingimata tähtsust, kust see tuleb või miks ta tuleb. Oluline on, et ma ei pea teda enam peitma.

Kui ma märkan seda, mis minus tõuseb, ja luban tal lihtsalt olla, siis hakkan nägema, et iga tunne on nagu sõna minu raamatus. Ja iga sõna loob lause, iga lause loob peatüki, iga peatükk loob minu loo.

Ma ei pea enam igat tunnet parandama ega lugu ümber kirjutama. Ma saan lihtsalt aktsepteerida – ja siis lugu rullubki ise lahti.

See ongi minu tee: lasta loojal ja kirjanikul minus endas kirjutada seda raamatut. Teades, et iga sõna on hoitud, iga peatükk on vajalik ja lugu on täielik just sellisena, nagu ta on.

Kui ma usaldan seda, siis ma ei karda enam. Ma ei pea kartma hirmu ega varju, sest needki on lihtsalt read mu loos, mis mööduvad. Ma võin võtta kõik omaks ja tunda, et isegi varjud on osa püha tervikust.

Ja kui ma seda kõike usaldan, siis panen oma loole justkui kaitse – püha valguse pitseri. Ma tean, et olen hoitud, täielik ja täiuslik oma loos.

Ja siis tuleb minu vabadus: ma võin valida, millist peatükki soovin kogeda. Ma võin öelda: “Ma ei vali enam draamat, ma ei vali enam hirmu. Ma valin kerguse, ma valin armastuse, ma valin elu, mis voolab.”

Nii nagu raamaturiiulist teemat valides – draama, seiklus, armastus – võin ka mina valida oma loo suuna. Ja selles valikus olen ma alati loojaga koos, alati valguse poolt hoitud.

✨ „Mina olen looja. Iga sõna, iga tunne, iga hingetõmme on minu loo osa. Ma ei karda varju ega otsi valgust – ma loon ja luban mõlemal olla, teades, et mu lugu on püha ja hoitud. Mina ise valin, millises suunas mu elu voolab.“ 🌸

On aeg, mil süda hakkab kõnelema valjemalt kui mõistus. Kui kuulan teda, avaneb elu täiesti uuel viisil – justkui rulluks lahti nähtamatu rada, mida ma ei pea enam kontrollima, vaid ainult usaldama.

Uus võib tunduda hirmutav, sest ta on tundmatu. Varjud sosistavad: „Jää vanasse, siin on turvaline.” Aga ma tean – hirm ei ole tõde, vaid vaid vana kontroll, mis tahab kinni hoida. Kui luban endal lahti lasta, avastan, et olen tegelikult vaba.

Olen õppinud sügavalt väärtustama ja tänama oma minevikku. See ei tähenda, et ma pööraksin sellele selja. Vastupidi – kõik, mis on olnud, on andnud mulle tugevuse, õpetuse ja väe. Ma jumaldan oma vana, sest ta kandis mind siia, kus täna olen. Ent tänulikkus ei tähenda paigale jäämist. Elu voolab edasi ja kutsub mind astuma uutesse kogemustesse. Need ei peagi sobituma teiste ootustesse – sest igal ühel on oma tee, oma lubamine, oma varjutöö. Minu tee on minu südame tee.

Elada südame järgi tähendab usaldada elu. See on laskumine voogu, kus kõik sünnib õigel ajal ja õiges rütmis. Seal on valgus ja vari käsikäes, ja iga samm viib mind sügavamale enda tõelisse olemisse.

Nii sündibki minu lugu – tänulikkuses, armastuses ja vabaduses. Elu ei vaja enam kontrolli ega tõestamist. Piisab, et ma olen.

Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?
Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma.

Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad, teevad seda tihti lihtsalt selleks, et väljendada oma armastust ja olulisust. Nad tahavad näidata, et nad hoolivad.

Kui olen ise olnud vaikne ja pole piire seadnud, siis tundus mulle, et see armastus on liig ja koormav — nagu lõpmatu jutt, mida ei oska vastu võtta. Aga nüüd näen, et see ongi nende viis anda. See on nende armastus, ehkki mõnikord piirideta ja kohati vales vormis.

Samamoodi mõistsin, et kui keegi pakub tohutult abi, aga hiljem tuleb pikk selgitus, miks see abi tegelikult ei sobi või miks teine ei võta seda vastu — siis peitub selle taga sageli ärevus. Soov aidata on päris, aga liiga suure ampsu võtmine tekitab segadust ja pettumust. See pole tegelikult halb tahe, vaid ärevus, mis tahab väljundit.

See hommik andis mulle kingituse: taipamise, et me kõik januneme armastuse ja andmise järele. Keegi väljendab seda nõuannete ja seletuste kaudu, keegi tegude ja abi pakkumise kaudu. Mina aga saan otsustada, kuidas seda vastu võtan — nähes hoolimist seal, kus varem nägin survet või kriitikat.

Ma ei pea enam solvuma ega endasse sulguma. Ma võin öelda: aitäh, et hoolid. Ja samas jääda enda juurde, oma piire hoides.

Täna hommikul taipasin: kui mu süda on avatud ja mu kese tugev, siis ei muutu teiste lõputu armastus koormaks. See saab olla kingitus.

Me ei näe tihti. Aastad võivad mööduda, kuid südames on side alati soe ja nähtamatu, ulatudes üle aja ja ruumi. Siis ühel päeval me kohtume – korraks, mõneks tunniks. Ja selles ajas on rohkem kui mõnes aastas. Me ei tule tühje anumaid täitma. Me lihtsalt oleme. Kohal. Päris. Ilma maskideta. Kõigi oma varjude ja valgusega,sest meis on kõik. Ja südamed valivad ise, mille poole pöörduda,mida hoida, mida vabastada. See on hinge kokkulepe, mis ei vaja sõnu. Koos olemine on võimestamine –mitte jõu andmine, vaid jõu äratundmine. Me peegeldame teineteisele selgust,nii et hing saab jälle meelde tuletada oma tõelise seisu.Kõik saab tasakaalu – aususes, värskuses ja pehmuses.Ja maailm reageerib. Ühe kodus kustub elekter, teise kodus laulab suitsuandur ootamatut laulu. Aparaadid lähevad segadusse,sest meie energia on suurem kui nende vool. Võib-olla isegi silmale nähtamatud egregorid püüavad hetkeks vahele astuda, sest see, mis sünnib, on liiga puhas ja võimas, et see nende plaanidesse mahuks. Aga valgus leiab alati tee,möödub igast tõkkest ja jätab endast maha jälje, mida ei saa kustutada. Ja kui me lahkume, vajame ehk natuke ruumi –mitte väsimusest, vaid selleks, et kuulata järellaineid, mis veel hinge sees helisevad. Sest me ei ole teineteist kulutanud –me oleme teineteist tõstnud. Kuni järgmise korrani, mil hinged jälle kohtuvad, et meenutada –me oleme alati koos, isegi kui silmad ei näe.

*Me oleme kõik laevad. Mõni päev tormis, mõni päev rahus – aga liikumine jätkub.
Me õpime oma väge tundma siis, kui laseme lahti välisest ja inimestest sõltumisest.
Kui arvame, et siis kukume kokku – ei kuku.
Siis näeme, et õiged inimesed jäävad ja kasvavad koos meiega omas tempos.
On ka neid, kes kaovad – ja see on täiesti õige.

Kõige olulisem on see, et kõik loksub paika siis, kui me kinni ei hoia, vaid lubame igal hingel oma teekonna läbida.
Sina pead vaid usaldama iseennast ja oma teed, pühenduma sellele ning aktsepteerima teiste protsesse.
See ei tähenda kedagi kahjustada – see tähendab lasta olla.
Kõik loob ise, kui me seda lubame.

Ja tea – see kõik kehtib sinu kohta siis, kui valid elu elamise ja kogemise kõigi nüanssidega, usaldad elu ja tead, et oled universumi poolt hoitud ning lood ise oma elu.

Kaunist kulgemist, suur ja uhke laev.* ⛵💙

Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse.

On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha selgemalt. Ma mõistsin, et kui tunnen survet põhjendada oma loomingut või valikuid, astun sammukese eemale oma sisemisest usaldusest.

Tegelikult ei pea ma end õigustama. Ma võin jagada oma lugu puhtas armastuses – ja see ongi alati olnud mu eesmärk: olla inspiratsioon, mitte tõestusmaterjal. On vahe selles, kas jagan oma kogemust avatud südamega või hakkan selgitama, et oma olemasolu kinnitada. Ent ka põhjendamine ei ole „vale“. Kui ma seda kogemust ei läbiks, ei oskaks ma eristada puhast jagamist enesekaitselisest seletamisest.

Ma olen teekonnal, kus vaatan otsa sellele teemale veelgi sügavamalt. Olen aktsepteerinud, et seni olen kogenud väärtusetuse tunnet, ja otsustanud sellest ringist välja astuda. Kõik, mis mul sellega esile tuleb – ja mida ma vahel arvan, et see tuleb väljastpoolt – on tegelikult minu enda seest. Välisel ei oleks jõudu mind kõigutada, kui see ei puudutaks midagi minu sees. See ongi minu puhastuseks vajalik – et näha, tunda ja vabastada need mustrid, mis mind on hoidnud madalamas väärtustamises.Kui hakkan rapsima või kiirustama, kaotan hetkeks oma sisemise kompassi. Aga ma saan alati tagasi tulla – enesekeskmesse, neutraalsusse. Siin olles teen ma kõike usaldusest ja armastusest lähtuvalt. See armastus voolab läbi mu tegevuste, läbi sõnade, läbi naeratuse, mida kellegi päeva kingin. See ongi maagia.

Mõistan, et ainus, keda olen saboteerinud, olen mina ise – iga kord, kui väljun rahulikust usaldusest ja lasen end haarata kiirustamisest või hajameelsest mõttelõngast. Aga seegi on okei. See on õppimine. See ongi põhjus, miks me siia tulime – kogema, õppima, meelde tuletama oma kõrgemat plaani.

Kallis, tea…Ainus, kellega sa tegelikult konfliktis oled, kui hakkad end õigustama, oled sina ise. Just seetõttu on vahel vaja hetkeks eralduda – astuda sammu eemale kõigest välisest, et kuulata ja tunda, mis su sees päriselt toimub.

Küsi endalt: Miks ma olen praegu konfliktis iseendaga? Kust see tunne tuleb? Kui vastus tuleb, võta see vastu ilma hinnanguta. Aktsepteeri seda täielikult, isegi kui see tundub ebamugav. Alles siis saad otsustada – kas liikuda edasi, astuda samm oma südamega samas rütmis või jääda veel veidi paigale, et sügavam taipamine sinuni jõuaks.