Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama.

Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks.

Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust eemal. Jälle pidin endas looma usaldust: “Mu armastus on temaga, isegi kui mina ei ole.” Ja ma nägin, kuidas iga minu sisemine rahu andis lapsele kindlust.

Ühel päeval jõuab kätte ka aeg, kui kool on läbi ja laps astub oma ellu. See samm seisab mul veel ees, kuid juba nüüd tean: see saab olema minu suurim lahtilaskmise õppetund. Seal ei lase ma lahti ainult igapäevastest hüvastijättudest, vaid oma lapse kui “väikese” kujutlusest. Ma ütlen endale: “Sa ei kuulu mulle, vaid oma teele. Ma olen sind hoidnud, nüüd hoiab elu sind edasi.”

Ja kui lapse teekonnal tekivad takistused, siis ka see on osa tema kasvamisest. Minu ülesanne pole joosta kohe päästma ega omaenda traumadest lähtuvalt sekkuda. Minu ülesanne on olla kõrval, hoida usaldust ja pakkuda tuge, kui ta seda päriselt vajab. Sest ainult nii saab ta kogeda, et ta ise suudab, ja õppida oma väest elama.

See taipamine pole tulnud raamatutest. See on minu enda sisemine dialoog ja õppimise tee. Olen ausalt pidanud vaatama oma hirmudele otsa – hirmule kaotuse ees, kontrolli kaotamise ees, hirmule, et äkki ta ei saa hakkama. Ja kui ma olen neid hirme tunnistanud, olen õppinud vaikselt lahti laskma.

Iga kord, kui luban endal lahti lasta, kingin lapsele vabaduse kasvada. Ja kingin endale rahu – sest mõistan, et armastus ei kao kuhugi, isegi kui mu käed enam ei hoia.

Väesõnum vanemale

“Kui minus on rahu, saab ka minu laps rahu. Ma usaldan tema teed ja olen toeks, ilma oma hirmudest lähtumata. Armastus jääb alati meie vahele, isegi siis, kui mu käed lasevad tal minna.”

Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta.

Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki.

Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad loovusest, soovist jagada armastust ja pakkuda hoolt. Minu jaoks ei tähenda ettevõtlus ainult äri, vaid see on teekond, kus ma õpin väärtustama nii iseennast kui ka teisi, kus ma õpin andma ja vastu võtma, usaldama elu voolu ja samal ajal looma päriselt kätega midagi nähtavat.

Hindade teema on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. Olen kuulnud soovitusi: “Pane hind nii kõrgeks, et hakkab häbi”, teine jälle “liiga kallis”. Aga kui ma seda ja teist proovisin, tundsin, et kaob rõõm ja usaldus iseenda vastu ning ma ei saa aru enam, mida ma teen. Hind ilma südame kohaloluta ei kanna väärtust.

Ma mõistsin, et minu tee on teine – tee, kus hind ei ole alati kivisse raiutud, vaid võib sündida sisetunde järgi. Mõnikord on minu looming kingitus, mõnikord aus tasu, mõnikord vaba panus. Ja kõik need on õiged, kui nad tulevad kooskõlast minu enda südamega.

Samal ajal tean ma väga hästi, et raha on elu loomulik osa. Ta ei ole minu eesmärk omaette, kuid ta on vahend, mille kaudu ma saan katta elu igapäevased vajadused ja hoida oma loomingu voolamas. Raha ei ole minu jaoks ei häbi ega ahnus, vaid energia, mis loob tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel. Kui ma annan südamest ja hoolivusest ning võtan ausalt vastu, siis voolab ka raha õigel moel.

Minu ettevõtluse rada on seega pigem elav ja paindlik kui jäik ja rangete reeglite järgi. Ma ei pea end kinni õpetustest, mis räägivad ainult numbritest, vaid järgin oma sisetunnet. Sest alati, kui lähen teiste reeglite või raha tagaajamise rada, kaob mul siht silme eest. Aga kui luban endal elada oma viisil – vahel mänguliselt nagu Pipi, vahel sügavamalt ja tõsisemalt, aga alati loovalt, armastusega ja hoolivusega –, siis tunnen end hästi.

See on minu tee ettevõtluses. Tee, kus loovus on teraapia, ettevõtlus on ettevõtlikkus ja raha on loomulik osa tasakaalust. Tee, kus ma õpin samm-sammult lubama endal anda ja lubama endal vastu võtta. Tee, kus iga loodud salv, õli või kaart kannab endas killukest rõõmu, hoolt ja südame soojust.✨ Ja lõpuks on see kõik väga lihtne: kui ma loon südamest ja hoolivusest ning võtan vastu ausa tasu, sünnib tasakaal. Ja just see ongi minu ettevõtluse rada.

On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane.

Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust.

Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde.

Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?”

Võib-olla on see kallistus, hea sõna, tass sooja teed või lihtsalt jalutus värskes õhus.

Ja nii ma tuletan endale meelde:✨ “See, mis on täna raske, ei defineeri homset. Ma liigun edasi. Ma usaldan, et elu hoiab mind. Ja ma luban rõõmul end puudutada kasvõi kõige väiksemas asjas.”

Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu.

Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet?

💛Nimed kui peeglid

Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad.

Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja.

Perekonnanimi on lugu, mis tuleb kaasa. Minu puhul on see Zibo. Mu isa ei teadnudki lõpuni, kust see nimi pärineb. On olnud jutte ja teooriaid, kas see tuli sugupuust või hoopis elulistest asjaoludest. Ometi kandis ta seda, ja nüüd kannan ka mina. Kas see on juhus, et see nimi sarnaneb inglite sümbolite keelele Zibu, mis tähendab armastust ja tervendust? Või on see märk, et meie nimed kannavad endas midagi enamat, kui me mõistusega seletada oskame?

💛Numbrite keel

Samamoodi räägivad meiega numbrid. Võtame näiteks minu sünniaja: 4.11.1984.

4 – stabiilsus, alus, vundament.

11 – meistriarv, intuitsioon ja vaimne ärkamine.

1984 kokku annab numbri 22 – loojate ja ehitajate energia, nähtamatu muutmine nähtavaks.

Kokkuvõttes viib see mind numbrini 1 – teerajaja, algataja, see, kes avab uusi radu.

Isegi üks sünniaeg jutustab tervet lugu: alust, intuitsiooni, loovust ja uut algust.

💛Märkamise ja mittemärkamise vahel

Me võime mööduda oma nimedest ja kuupäevadest, pidades neid pelgalt juhuseks.

Aga me võime ka peatuda, märkida ja avastada, et iga nimi ja iga number on kui teeviit. Need räägivad, kui me kuulata oskame.

Mina olen õppinud võtma oma nime ja sünniaja mitte kui pelka kirjet, vaid kui kingitust. Märgina, mis tuletab meelde: ma ei kanna neid asjata. Need on minu tee kaardid.

Ka mina ise alles avastan nende juhuste kokkusattumuste maailma. Minu perekonnanime Zibo ja inglite sümbolite sõna Zibu lugu ja tähendus jõudsid minuni täiesti kogemata – või nii vähemalt esmapilgul tundus. Tegelikult vajab see ka minul endal veel omaks võtmist ja lahtimõtestamist. Kuid kui vaatan tagasi oma elule ja oma südame teele, siis kõik näib nii loogiline… ja kohati isegi uskumatu, kui tõene see kõik tegelikult ongi.

✨ Väesõnum: Peatu hetkeks ja küsi endalt – mida ütleb minu eesnimi minu kohta? Mida meenutab mulle minu sünnikuupäev? Võib-olla pole olemas juhuseid, vaid iga nimi ja number on sõnum sinu hingeteelt.

Kesktee blogis jagan oma kogemusi ja taipamisi, mis on sündinud eluteel – läbi keha, hinge ja südame. Need lood ei ole õpetused, vaid kutse märgata ja meenutada, kui väekad me tegelikult oleme.

Praegu on aeg, mil vanad mustrid, kehamured ja peidetud lood tõusevad pinnale. Mitte karistusena, vaid selleks, et me kuulaksime ja lubaksime neil vabaneda. See on enesega töötamise ja aususe aeg – võimalus märgata, võtta vastu ja lasta minna.

Hiljuti olin oma lähedase kõrval, kellel olid tugevad valud. Ma ei saanud tema valu ära võtta, kuid sain olla tema kõrval toeks. Toetasin teda hingama läbi koputamise – ja kui inimene ise ei saa, saab lähedane koputamisega toetada. Hoidsin ühendust kõrgema valguse, Looja ja maaga ning tundsin oma väge. See protsess oli võimas, justkui sünnitus – hetk, kus algab uus.

Ma tean, et tervenemine toimub täpselt nii, nagu inimese hing ja Looja ette on näinud, just omas tempos. Minu roll oli olla toeks, nihutada raskust ja anda kergendavaid sõnumeid. Ka need vaiksed sõnumid, mida südames edasi anname, kannavad suurt jõudu – neid ei saa alavääristada.

Kui vaatan tagasi viimasele 15 aastale, siis kõige suurem õppetund on see: me kõik oleme ise võimsad. Kui me märkame oma keha ja tundeid ning ei suru neid alla, siis isegi kui see hetk on valus, kaob valu kiiremini, kui arvata oskame.

See ongi tervenemise tee – mitte ainult kehas, vaid ka hinges ja südames.

✨ Väesõnum: Julge oma valu märgata. Julge talle otsa vaadata. Just seal algab kergus.

💬 Mis mõtteid või kogemusi sinus see teema äratab? Kui soovid, jaga oma lugu või taipamist mu FB seinal kommentaarides. Sinu kogemus võib olla kellelegi teisele just see valgusekilluke, mida tal vaja on.