aug. 26

Õppides vastu võtma – nii kriitikat kui valgust

Ei ole nii, et kui ma jagan oma lugu, olen ma kõrgem või madalam, väekam või nõrgem, tervem või haigem. Minu ülesanne on jagada – nii oma taipamisi kui ka varju.

Täna jagan oma varju.
Minu sees on suur hirm eksida. Sel nädalavahetusel küsiti mu käest heatahtlikult, kas olen olnud kontrollfriik. Esialgu eitasin, kuid hiljem taipasin, et jah – see osa on minus olemas. Olen püüdnud olla alati tubli, et tunda end piisavana. Olen arvanud, et pean ennast pidevalt tõestama. Kui keegi ütleb, et miski minu juures või mu tegemistes ei kõneta, kukun kokku – ja mitte ainult, vaid vajun sügavale auku, kust võtab aega, et uuesti hingama hakata.

See taipamine pani mind tänama. See näitas mulle, et minu sees on veel väärtusetuse tunne, mida ma arvasin juba olevat tervendanud. Aga kõik ongi õige – ka see, et ta nüüd uuesti nähtavale tuli.

Ma julgustan ka sind: kui sulle midagi otse välja öeldakse, siis ära kiirusta end kaitsma. Küsi endalt hoopis – kas see peegeldab midagi sinus? Kas siin on midagi, kuhu veel pühenduda? Või on see hoopis koht, kus saad rahulikult öelda: “Tänan, kuid minu arvamus on teine.”

Kõik on õige. Nii kriitika kui komplimendid, nii komistamised kui kordaminekud. Kõik need hetked toetavad meie kasvu.
Ma õpin vastu võtma. Ma õpin aktsepteerima. Ma õpin lubama endal olla inimene – tervik oma valguse ja varjuga.

✨ Väelause: Kui elad, ela iseendale. Tee seda, mida sisimas tunned – just nii on õige ja just seda on vaja teha.

aug. 26

Lugu liigesesalvi sünnist

Kui vahel arvan, et ma enam ei tee salve, tuleb alati sisemine teave, mis sosistab: see tuleb teha. Ühel päeval palun mehel välja kaevata varemerohu ja mädarõika juured.

Teisel päeval puhastan, koorin, hoian neid käes – ja asetan õrnalt õlisse, et nad hakkaksid vaikselt oma väge andma. Õli läheb madalal kuumusel ahju settima. Vahepeal eemaldan mädarõika, et tema teravust oleks parasjagu. Siis lisan saialilleõied ja lasen kogu segul 5–6 tundi ahjus rahulikult küpseda. Seejärel sõelun välja selge, taimse ja väeka õli ning jätan ta ööseks puhkama.

Järgmisel päeval liituvad juurde kookosrasv, sheavõi ja mesilasvaha. Nad sulavad õrnalt õliga üheks.Kui segu jahtub, lisan glütseriini, E-vitamiini ja eeterlikud õlid, mis toetavad keha ja hinge. Siis loen peale väesõnad. Pisarad tulevad silma, sest tean, et see, mida teen, on õige ja ilus. See hetk on nii võimas, et ka endale on vahel uskumatu. Jaotades valmis salvi anumatesse, lasen neil rahus seista.

Istun oma Jakobiga, vaatan ja imetlen. Tunnen, et olen saanud teha midagi, mis on suurem kui mina ise. Olen otsustanud, et iga purk saab endaga kaasa kaardi – kus on salvi info ja selle lugu. See ei ole ainult raviv vahend kehale, vaid ka sõnum hingele. Ma olen tänulik oma loole, oma võimekusele ja kuulamisele. Tänulik ka varjudele, mis esile kerkivad – sest ma oskan neid nüüd vastu võtta ja öelda: aitäh, et mind olete kaitsnud. Ma tean, et teen õiget asja. Ma ei pea kartma.

Ma usaldan ja lähen edasi. 🌿✨

aug. 24

Ära karda kolli

Meie elu on täis rolle, kohustusi ja muresid. Me kiirustame, pingutame ja vahel arvame, et just need kohustused määravadki ära, kes me oleme. Kui meis kerkib mõni tunne, mida ei taha kogeda, või käitume viisil, mida ei sooviks, siis usume, et see olengi mina.

Ometi pole see tõsi. See on vaid üks osa meist, mis vajab märkamist. See osa pole meie tervik, vaid hetkeline peegeldus, mis toob esile midagi, mida oleme ehk liiga kaua vältinud.

Põgenemise asemel vaatamine

Sageli tahame oma hirmude ja valude eest põgeneda. Püüame neid varjata, suruda sügavale pinnasesse ja loota, et need kaovad. Kuid mida rohkem põgeneme, seda suuremaks need paisuvad. Nad tunduvad hirmutavad, nagu koll, kes hiilib kusagil selja taga.

Aga kui peatume ja julgeme pöörata end ümber, juhtub midagi lihtsat ja imelist. Me avastame, et kolli ei ole. On vaid hirm. Mõte. Lugu, mille oleme ise loonud.

Kui maailm räägib raskusest

Praegu tundub, et igal pool räägitakse vaid sellest, kui raske on. Inimesed kordavad, kuidas kõik on halb, kuidas süsteem kukub kokku ja elu surub peale. Sellises väljas olles tundub tõesti, et koll on olemas.Kuid meis on alati valik. Võime öelda: jah, seni ma olen nii arvanud ja näinud seda. Aga nüüd otsustan, et elus on ka teisi värve. Ma annan neile võimaluse. Ma annan võimaluse iseendale. Ma valin märgata seda, mis mind toetab.

Ja see ei tähenda, et kõik eelnev kaoks. Vastupidi – ma märkan ka seda, mis on olnud. Ma ei peida seda, vaid aktsepteerin, et ka see on osa minust. Nii saab see rahus tajuda.

Leebus iseenda vastu

Kui hakkan lubama raskustel olla, lubama kehal valuda ja emotsioonidel pinnale tulla, sünnib midagi uut. Ma olen leebe oma tunde ja kehaga. Ma ei suru neid alla ega ütle, et neid ei tohiks olla. Ma lihtsalt olen koos nendega.

Ja ühel hetkel märkan, kuidas raskused hakkavad hajuma. Mõni kord tasapisi, mõni kord märkamatult – ühel hetkel avastan, et neid enam pole.See ongi tervenemine. Mitte teoorias, vaid päriselt.

See on minu teekond iseendani – nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.

Hirm muutub julguseksKui me vaatame otsa oma hirmule, hajub ta valgusesse. Hirmust saab kergus, raskusest saab selgus, ja julgus sünnib iseenesest. Nii tunneme, et tegelikult on kõik korras. Midagi ei ole nii hirmus, kui alguses paistis.

Me oleme võimsamad ja vabamad, kui endale tihti lubame uskuda. Meie sees on jõud, mis ei kao kuhugi – see lihtsalt ootab, et me ärkaksime ja lubaksime tal voolata.

Wake up

Ära karda, kallis. Ära karda kolli, keda arvad end selja taga kummitamas. Keera ümber. Vaata otsa. Näed – kolli polegi. On vaid sina. Sina ja su vabadus. Sina ja su valgus.

Ärka.

🌿✨—Kui vajad tuge, siis otsi see endale. Et algus oleks kergem, ei pea sa üksi hakkama saama.Vali endale sobiv tugi – ja üks neist võimalustest olen ka mina.

Kristi 💚

aug. 23

Lubades

Elu toob meid ikka ja jälle olukordadesse, kus keegi meie kõrval tunneb tugevalt – rõõmu, kurbust, hirmu või viha. Laps, lähedane, sõber või ka võõras. Loomulikult puudutab see ka meid.

Meil tekib instinktiivne soov kas ära võtta, parandada või põgeneda. Kuid tõeline vägi peitub hoopis oskuses peatuda ja küsida endalt:👉 Kas see, mida ma praegu tunnen, on minu või teise oma? Kui õpid seda vahet tegema, avaneb midagi uut: Kui see on sinu tunne, saad end hoida – hingata, lubada, toetada ennast. Kui see on teise tunne, saad jätta selle talle – tema kogemus, tema tee. Sina ei pea seda ära võtma, vaid lihtsalt kohal olema. Ruum, mida hoiad, on turvaline ja pehme. Sa ei pea kandma teise raskust enda sees.

Piisab, kui seisad kõrval ja lubad:“Sul on õigus tunda, mina olen siin.”See on ruumi hoidmise kunst – teadlik kohalolu, mis ei kustuta ei sind ega teist, vaid lubab mõlemal olemas olla.

Hoides iseenda ja teise ruumi, sünnib kergus: sina ei kao ära ja teine saab kogeda oma tundeid turvaliselt. Nii kasvab usaldus, vabaneb armastus ja elu voolab taas omas rütmis.

aug. 23

Lubades lugudel rulluda

Kõik, mis minus üles tõuseb – olgu see hirm, viha, rõõm või segadus – on tegelikult vaid osa minust. See on killuke minu loost, minu süsteemist, minu kogemusest. Sellel ei olegi tingimata tähtsust, kust see tuleb või miks ta tuleb. Oluline on, et ma ei pea teda enam peitma.

Kui ma märkan seda, mis minus tõuseb, ja luban tal lihtsalt olla, siis hakkan nägema, et iga tunne on nagu sõna minu raamatus. Ja iga sõna loob lause, iga lause loob peatüki, iga peatükk loob minu loo.

Ma ei pea enam igat tunnet parandama ega lugu ümber kirjutama. Ma saan lihtsalt aktsepteerida – ja siis lugu rullubki ise lahti.

See ongi minu tee: lasta loojal ja kirjanikul minus endas kirjutada seda raamatut. Teades, et iga sõna on hoitud, iga peatükk on vajalik ja lugu on täielik just sellisena, nagu ta on.

Kui ma usaldan seda, siis ma ei karda enam. Ma ei pea kartma hirmu ega varju, sest needki on lihtsalt read mu loos, mis mööduvad. Ma võin võtta kõik omaks ja tunda, et isegi varjud on osa püha tervikust.

Ja kui ma seda kõike usaldan, siis panen oma loole justkui kaitse – püha valguse pitseri. Ma tean, et olen hoitud, täielik ja täiuslik oma loos.

Ja siis tuleb minu vabadus: ma võin valida, millist peatükki soovin kogeda. Ma võin öelda: “Ma ei vali enam draamat, ma ei vali enam hirmu. Ma valin kerguse, ma valin armastuse, ma valin elu, mis voolab.”

Nii nagu raamaturiiulist teemat valides – draama, seiklus, armastus – võin ka mina valida oma loo suuna. Ja selles valikus olen ma alati loojaga koos, alati valguse poolt hoitud.

✨ „Mina olen looja. Iga sõna, iga tunne, iga hingetõmme on minu loo osa. Ma ei karda varju ega otsi valgust – ma loon ja luban mõlemal olla, teades, et mu lugu on püha ja hoitud. Mina ise valin, millises suunas mu elu voolab.“ 🌸

aug. 21

Elu avaneb, kui luban

On aeg, mil süda hakkab kõnelema valjemalt kui mõistus. Kui kuulan teda, avaneb elu täiesti uuel viisil – justkui rulluks lahti nähtamatu rada, mida ma ei pea enam kontrollima, vaid ainult usaldama.

Uus võib tunduda hirmutav, sest ta on tundmatu. Varjud sosistavad: „Jää vanasse, siin on turvaline.” Aga ma tean – hirm ei ole tõde, vaid vaid vana kontroll, mis tahab kinni hoida. Kui luban endal lahti lasta, avastan, et olen tegelikult vaba.

Olen õppinud sügavalt väärtustama ja tänama oma minevikku. See ei tähenda, et ma pööraksin sellele selja. Vastupidi – kõik, mis on olnud, on andnud mulle tugevuse, õpetuse ja väe. Ma jumaldan oma vana, sest ta kandis mind siia, kus täna olen. Ent tänulikkus ei tähenda paigale jäämist. Elu voolab edasi ja kutsub mind astuma uutesse kogemustesse. Need ei peagi sobituma teiste ootustesse – sest igal ühel on oma tee, oma lubamine, oma varjutöö. Minu tee on minu südame tee.

Elada südame järgi tähendab usaldada elu. See on laskumine voogu, kus kõik sünnib õigel ajal ja õiges rütmis. Seal on valgus ja vari käsikäes, ja iga samm viib mind sügavamale enda tõelisse olemisse.

Nii sündibki minu lugu – tänulikkuses, armastuses ja vabaduses. Elu ei vaja enam kontrolli ega tõestamist. Piisab, et ma olen.

aug. 18

Mida me kuulame, kuuleme

Me kuulame sõnu, kuid kuuleme iseennast. Me kuulame teisi, kuid kuuleme läbi oma filtri.

See, mida kuuleme, ei ole kunagi tõde ise – see on peegeldus meis.

Tõde ei asu väljaspool, vaid selles, mida see meis esile toob.

Sõna võib kaduda, aga tunne, mille see puudutas, on see, mis päriselt kõneleb.

Ja mida me selle kõigega peale hakkame?

Me ei pea kohe reageerima ega vastama.

Piisab, kui lubame endal märgata, mida see meis liigutab.Kui kohtume iseendaga ausalt, saab valu hajuda ja tarkus jääda.Nii muutub kuulamine teekonnaks tagasi enda südamesse.

aug. 18

Sisemine vägi ja rahu – algus saab alati tulla sinu seest

Me ei ole keegi nõrgem ega tugevam, halvem ega parem. Kõik lihtsalt on. Igaühel on oma tee, oma ülesanne ja oma rütm.

Olen märganud, et minu ülesanne on meenutada – raputada õrnalt, vahel ka veidi tugevamalt –, et vägi ei asu kuskil väljaspool, vaid meis endis. Inspiratsiooni ja peegeldusi võib tulla teistelt inimestelt, raamatutest, hetkedest, kuid tõeline algus saab tulla ainult meie seest. Just seal sünnib see esimene otsus: ma valin elada oma südame ja sisetunde järgi.

Meid on kaua õpetatud uskuma, et kusagil väljaspool on targemad, õigemad, paremad vastused. See on loonud meis harjumuse mitte usaldada iseennast. Ometi on tõde, vägi ja tarkus meis kõigis juba olemas. See ei tähenda, et me ei tohiks kuulata ka teisi või otsida inspiratsiooni väljastpoolt – ikka võib ja vahel on see isegi väga toetav. Kuid tõeline tasakaal tekib siis, kui oskame eristada: mis toetab mind ja mis mitte, mis avab mind ja mis sulgeb.

Kui julgeme hakata elama oma vajadustest ja südamest lähtuvalt, sünnib elu, mis toob sügava rahulolu ja rahu. Mitte hetkeks, vaid püsivalt – sest see rahu ei sõltu enam välistest hinnangutest, vaid kasvab seestpoolt.

Alguses võib tunduda keeruline või isegi hirmutav. Ebakindlus võib tulla kaasa, sest me pole harjunud end usaldama. Kuid iga väike samm südame kutsel kasvatab sisemist jõudu. Iga kord, kui valid iseenda ja oma tõe, avaneb sinu ees uus tee, mida varem ei näinud.

Mina ei ole sinust ei rohkem ega vähem. Ma ei ole parem ega halvem. Olen lihtsalt inimene, kes täidab oma ülesannet – meenutada nii sulle kui ka endale, et vägi on meis kõigis olemas. Ja usu, kallis, kui sa hakkad elama südamest lähtuvalt, siis hakkab elu sind ise kandma. Samm sammu haaval, pehmelt ja kindlalt, rahu ja rahulolu poole. 🌸

aug. 18

✨Mul on kiire – või on mul hoopis aega? ✨

Me kõik oleme kuulnud või ise öelnud lauset: „Mul on kiire.“ See kõlab justkui elu loomuliku osana – tegemisi on palju ja aega vähe. Aga kui peatuda ja kuulata, siis selles lauses on rohkem kui pelgalt ajapuudus.

Sõnade vägi

Sõnad ei ole pelgalt helid – need loovad meie kogemust. Kui ütleme endale: „Mul on kiire,“ reageerib ka keha: hingamine läheb pealiskaudsemaks, meel muutub rahutuks, süda tunneb survet. Kiirus ei sünni ainult välistest tegemistest, vaid ka sisemisest loast kiirustada.

Kui aga jätta need sõnad ütlemata, võib elu tunduda teistsugune. Siis ei pea iga hetk olema võidujooks, vaid saab olla kulgemine.

Miks me ütleme „mul on kiire“?

Mõnikord on see fakt, mõnikord aga harjumus või viis piiri seada. Vahel tähendab see:

„Ma ei jaksa süveneda.“

„Ma vajan distantsi.“

„Ma ei oska öelda ei.“

„Ma tahan, et mind võetaks tõsiselt.“

Kui vaadata sellele südamest otsa, võib selguda, et kiiruse taga on hoopis vajadus – puhata, hingata, olla ausam oma tunnete ja soovidega.

Vabadus mustritest

Kui märkad oma sõnu, sünnib vabadus. Saad valida, kas jätkad vana mustrit või lood uue.
Nii võib aegamööda „mul on kiire“ sulanduda pehmematesse ja ausamatesse sõnumitesse:

✨ „Ma liigun omas rütmis.“
✨ „Ma vajan hetke hingamiseks.“
✨ „See ei mahu praegu mu aega.“

Need väikesed laused loovad rahu ja kohalolu.

Vajadus end tõestada

Sageli peitub kiiruse taga ka soov tõestada enda vajalikkust. Justkui oleks meie väärtus seotud sellega, kui palju teeme või kui hõivatud oleme. See on inimlik, sest me kõik igatseme olla märgatud.

Aga tegelikult ei pea me midagi tõestama. Meie väärtus on olemas juba täna. Kui me seda endale meenutame, siis väheneb vajadus õigustada, põhjendada või end kiirusesse kaotada.

Rahu leidmine

Kes peab kõigega rahus olema? Mitte teised, mitte nende ootused, vaid mina ise. Kui ma väärtustan juba täna sügavalt kõike, mis mul on – ka oma aega –, siis ma ei pea enam midagi tõestama.

Elu toimub alati praegu. Kohal olles ajas – selles hingetõmbes, selles vaikuses või liikumises – ongi elu.

🌿 Harjutus: sõnade kuulamine enda sees

  1. Peatu hetkeks ja hinga sügavalt.
  2. Ütle endamisi: „Mul on kiire.“ Märka, kuidas keha reageerib – kas tekib pinge, rahutus, kiirustunne?
  3. Seejärel ütle: „Mul on aega kõige jaoks, mis on mulle päriselt oluline.“ Kuidas nüüd tunned? Kas tekib kergus, rahu?
  4. Küsi endalt: miks ma kasutan „kiire“ sõnu? Mida ma tegelikult vajan?
  5. Vali uus lause, mis loob sinus rahu. Näiteks: „Ma liigun omas rütmis.“

See väike harjutus aitab näha, kui suur vägi on meie sõnadel – ja kuidas teadlik valik võib muuta kogu päeva.

🌱 Sõnad on seemned. Kui külvame kiirust, kasvab rahutus. Kui külvame rahu, sünnib kohalolu. Ja igaüks meist saab iga päev valida, mida ta oma ellu külvab.

aug. 17

Hommikune taipamine teel Järva-Jaani poole

Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?
Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma.

Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad, teevad seda tihti lihtsalt selleks, et väljendada oma armastust ja olulisust. Nad tahavad näidata, et nad hoolivad.

Kui olen ise olnud vaikne ja pole piire seadnud, siis tundus mulle, et see armastus on liig ja koormav — nagu lõpmatu jutt, mida ei oska vastu võtta. Aga nüüd näen, et see ongi nende viis anda. See on nende armastus, ehkki mõnikord piirideta ja kohati vales vormis.

Samamoodi mõistsin, et kui keegi pakub tohutult abi, aga hiljem tuleb pikk selgitus, miks see abi tegelikult ei sobi või miks teine ei võta seda vastu — siis peitub selle taga sageli ärevus. Soov aidata on päris, aga liiga suure ampsu võtmine tekitab segadust ja pettumust. See pole tegelikult halb tahe, vaid ärevus, mis tahab väljundit.

See hommik andis mulle kingituse: taipamise, et me kõik januneme armastuse ja andmise järele. Keegi väljendab seda nõuannete ja seletuste kaudu, keegi tegude ja abi pakkumise kaudu. Mina aga saan otsustada, kuidas seda vastu võtan — nähes hoolimist seal, kus varem nägin survet või kriitikat.

Ma ei pea enam solvuma ega endasse sulguma. Ma võin öelda: aitäh, et hoolid. Ja samas jääda enda juurde, oma piire hoides.

Täna hommikul taipasin: kui mu süda on avatud ja mu kese tugev, siis ei muutu teiste lõputu armastus koormaks. See saab olla kingitus.