💫 Elas kord naine, kelle käed lõhnasid alati millegi ehtsa järele – taimed, savi, lapse juuksed, kuivanud rohu lõhn. Tema silmad peegeldasid sügavust, mida sõnadesse oli raske panna, ja ta süda lõi alati natuke rohkem siis, kui ta sai luua. Ta kudus, keetis, kirjutas, puudutas. Ta andis. Ja andis veel.

Tema looming sündis armastusest – mitte kunagi plaaniga kasu teenida, vaid kergendusest, et ta sai midagi ilusat maailmale kinkida. Inimesed tulid ja ütlesid:
“See, mida sa teed, puudutab mu hinge. See aitab mul hingata.”
Naine naeratas – see oli tema tasu. Ta tundis end täidetuna.

Aga siis hakkas keegi pakkuma talle raha. Esialgu ta raputas pead:
“Ei-ei, see pole selleks tehtud.”
Aga raha tuli tagasi. Koputas vaikselt südame uksele:
“Ma ei tule sind muutma. Ma tulen, et toetada su teekonda.”

Naine tõmbus tagasi. Ta kartis.
“Kui ma luban raha sisse, kas ma kaotan midagi? Kas mu looming kaotab oma puhtuse? Kas inimesed arvavad, et ma teen seda ainult raha pärast?”

Raha jäi ukse taha seisma. Ta ei surunud end peale. Ta jäi ootama. Vaikselt. Austusega.

Ja ühel ööl, kui naine ei saanud und, läks ta metsa jalutama. Seal, täiskuu all, küsis ta vaikuses: “Miks ma kardan vastu võtta, kuigi tean, et see, mida ma loon, on väärtuslik?”

Tuul sosistas: “Sest sa pole harjunud, et sind kantakse. Sa oled harjunud andma, aga mitte vastu võtma.”

Naise silmist langes pisar. Mitte kurbusest, vaid äratundmisest.
Ja siis ta ütles endale: “On aeg lubada elul ka mind kanda. On aeg lubada ringil sulguda.”

Ta naasis koju ja järgmisel hommikul pani oma loomingu juurde väikese sedeli:
“Kui see puudutas sind, võid toetada minu teekonda – nii nagu mina toetan sinu oma.”

Ja raha hakkas voolama. Mitte tormiliselt. Aga soojalt, siiralt, tänulikult. Iga münt ja sedel kandis endas sõnumit:
“Ma näen sind. Ma väärtustan sind.”

Naine sai aru: ta ei olnud kunagi raha pärast loobunud oma südamest.
Ta lihtsalt polnud varem lubanud südamel ja rahal koos voolata.

Nüüd nad voolasid koos. Ja maailm sai ilusamaks – mõlemas suunas.

💛 Kui see lugu sind puudutas ja soovid toetada meie teekonda, oled südamest oodatud:

👉 www.kesktee.ee
💫 Toetused:
Anni talu OÜ
EE887700771011865657 (LHV Pank)
Selgitus: toetus loomingulisele teekonnale

Ehk puudutan, ehk helisen kellegi sees.
Aga tegelikult —
olen aastaid nagu jõgi voolanud,
otsinud algust ja otsinud lõppu,
kuni taipasin:
💧 jõgi ei otsi,
ta lihtsalt voolab.
Jõgi ei oota, kuni voolab —
ta voolab kogu aeg.
Ta juba on.

Elu hingab siin, praegu.
Suurem tõde ei ela kaugel,
ega kellegi teise käes —
see oled sina.
Sina oled allikas, sina oled voog.

Sa ei pea end peitma,
ei pea kartma ega varjama voolusid, mis sinus liiguvad.
Sa oled piisav, just sellisena nagu oled.

Kuula end tasa,
nagu jõgi kuulab oma kive ja kaldapuid.
Märka.

Kui kerkivad esile pooled,
mida oled tahtnud varjata —
ära ole endaga karm.
Kõik on osa su veest,
osa su teest.

Kui teine inimene puudutab sinus midagi,
mille poole silmad pöörata ei taha —
ära pahanda tema peale.
Tema on lihtsalt kallas,
mis annab su voolule kuju,
peegel, mis lubab sul näha iseendasse.

Ja tea veel —
ei ole paremat jõge.
Kõik jõed on lihtsalt omamoodi.
Jõed ei võrdle,
nad lihtsalt voolavad.
Ka sina.

Ja kui elu toob ette hetke,
mis paneb ootama,
paneb sind hingetuks tegema…
vahest õnnestub sul kohe hingata, oodata, usaldada,
vahest mitte —
ja ka see on õppimine.
Õpid seni, kuni välja tuleb.
Rahuga.
Kannatlikult.
Lahkusega.

Kui lased sel olla,
kui alistud —
muutub vool pehmeks,
kaob hirm,
ja jõgi leiab oma kerguse.

✨
Ära otsi.
Sa oled juba kohal.
Elu voolab siin.
Praegu.
Sinuga.

Alles hiljuti kandsin endas rahutust – seedimise raskust, küüneseene märkust, tunnet, et aeg on midagi puhastada ja muuta. Kuid mida rohkem püüdsin end distsiplineerida, seda enam tahtis mu keha vastu mässata: maiustused tõmbasid, isu kasvas, nagu oleks minus pesitsemas miski, mis ei soovinud lahkuda.

Siis ühel hetkel lasin lahti.
Mõtlesin: Ma ei pea võitlema. Ma ei pea pingutama ega sundima.
Võin usaldada – oma keha, oma loomulikku tarkust.

Sellest hetkest hakkas kõik pehmenema.
Hakkasin liikuma, leebelt ja kergusega. Peaaegu iga päev astusin oma Maaringule – mitte kaugele ega kiiresti, vaid just nii, nagu keha kutsus: üks ring, 700 meetrit. Ja siis teine.

See Maaring, mida mööda ma jooksen, on eriline: minu mehe loodud rada murutraktoriga, armastuse ja hoolimisega rajatud kodu keskele. See kulgeb heina ümber, nagu loomulik piir looduslikkuse ja kodu vahel. Ringi sees kasvab metsikult taimestik – lilled, rohud ja elujõud, mis rõõmustavad mu silma iga sammu ajal. Seal kasvavad ka puud, mille mees on ise istutanud ja hellusega poputanud, justkui sümbolid hoolimisest ja meile omase maa hoidmisest.

Täna on sellest saanud peaaegu igapäevane rõõm – hommikul ja õhtul.
Kui ma mõtlen tagasi… veel mõned aastad tagasi olid mu vaagnavalud nii suured, et olin ratastooli äärel. Kuid need kogemused olid õpetajad: õpetasid mind nägema, kuulama, märkama, armastama.

Täna ma jooksen.
Ja joostes ei aja ma taga kilomeetreid ega rekordeid – ma lihtsalt olen liikumises. Ma ei tea, mida homne toob, aga täna tunnen rõõmu: keha liigub, hingamine tantsib, vabadus elab minus.

Olen õppinud, et elu ei pea olema surve ega pingutus.
Kui ma ei suru ega sunni, siis loomulik rütm leiab ise tee: keha sööb täpselt nii palju, kui ta vajab, ka küpsetades pole mul vajadust süüa rohkem kui üks väike tükk – sest pole enam sisemist tühjust, mis tahaks täitmist.

Hetkes olemine on kõige alus.
Nii loovad hetked ise – märkamatult, kergusega, rõõmuga.
Ja juba järgmisel hetkel jooksen jälle.

Täna ma jooksen.
Olen vaba ja usaldan.
Jooksen oma Maaringul – sellel rajal, mille on loonud minu armastav mees, ümber metsiku looduse ja istutatud puude. See on minu rada, minu kodu keskel, elu südamikus.

Olen siin ja nüüd.

Ma istun vaikselt, silmad kinni.
Hingan sügavalt ja luban tähelepanul vajuda sügavale oma vaagnasse — sinna, kus minu keha eluenergia on kõige elusam ja ausam.
Kuulan… ja vaagen hakkab rääkima:

Vaagen ütleb:
Tere, mu arm. Mina olen sinu hoidja.
Ma olen kandnud rõõmu ja valu, armastust ja hirmu, kirge ja vaikusehetki.
Kõiki neid lugusid, mis on sind kujundanud.
Aga nüüd ma põlen — põlen selleks, et vabaneda.
Kas sa kuulad mind?

Ma vastan:
„Jah, ma kuulan. Ma tunnen sind, sinu soojust, elusat energiat.
Ma tean, et siin on kogemused, mis mind enam ei toeta, aga mis on mind lihvinud selleks, kes olen.
Ma tänan neid. Ma tänan sind, mu vaagen.“

Vaagen küsib:
Kas sa oled valmis laskma lahti, mis sind enam ei toeta?

Kas sa julged tänada neid lugusid, mis on sind siiani hoidnud, aga võivad nüüd lahkuda?

Kas sa lubad oma loovusel jälle vabalt voolata?
Kas sa tunned end minu sees turvaliselt?
Kuidas ma saan sind toetada, et sa saaksid olla täielikult sina ise?

Siis vaagen sosistab ühe armsa saladuse:
Ja kui sa tunned, et tahad liikuda — tantsida — siis tea, et see tuleb minult.
See on minu keel.
Kui ma ütlen: „Liiguta ja vabasta mind pehmelt“, siis palun… luba.
Tantsi nii, nagu ainult sina oskad.
Vabasta mind liikumise kaudu, mis viib minust välja selle, mis on liiga kaua seisnud.
Liikumine on minu rõõm ja sinu vabadus.

Ja ta lisab muigega:
Mu puusad ei valeta…
My hips don’t lie.

See on tema viis meelde tuletada, et keha räägib alati tõtt, isegi kui mõistus vaikib.
Kui mu puusad liiguvad, siis liigub ka minu tõde — see, kes ma päriselt olen.

Mina istun ja kuulan.
Tunnen, kuidas vastused pole ainult sõnad — need on tunded, pisarad, värinad, soe voog mu puusades.
Kõik tahab välja: need lood, mis on kaua peidus olnud.
Need pole enam koorem, vaid kingitus.
Need lubavad mul olla tänulik ja vaba.

Ma hingan sügavalt.
Asetan käed hellalt oma puusadele, kõhule — oma templile.
Ma ütlen oma vaagnale:
„Jah. Olen valmis. Aitäh.
Las kõik see, mis mind enam ei teeni, lahkub armastusega.
Las kõik see, mis tahab sündida, olla oodatud.
Ma liigun, kui sa kutsud — ja mu puusad ei valeta.“

Päeviku küsimused enda jaoks:

🌿 Mis on see, mida ma täna oma vaagnas hoian?
🌿 Mis tahab väljuda?
🌿 Mida tahan nüüd teadlikult sinna asetada — mis tundega soovin edasi minna?
🌿 Milline lugu tahab minus sündida?
🌿 Kas ma luban endal tantsida ja vabastada, kui vaagen seda küsib?

See on minu vaagna lugu — minu keha ja hinge dialoog.
Kui mu vaagen ütleb „liigu“, siis ma liigun.
Kui ta ütleb „kuula“, siis ma kuulan.
Sest mu puusad ei valeta — nad räägivad alati ausalt.

Ma olen siin, kohal.
Tänuga ja aususega.