Olen end pikalt tundnud nii füüsiliselt kui vaimselt raskena. Kuni hetkeni, kui otsutasin, et aitab, ma joondun endaga ja valin kerguse. Juba järgmisel hetkel tuli minuni üleskutse osaleda kolmenädalases väljakutses, tasuta, võttes vastutuse oma toitumise osas. Ma isegi ei kõnelnud, otsustasin lihtsalt, võtan vastu. Ja nüüd liigungi sellel teekonnal. Tunnen kehas juba lühikese ajaga tohutuid muutusi. Samuti vaimus, mulle on tekkimas iga hetkega juurde jõudu, et selgemalt valida oma kogemusi ning märgata klaarimalt enda ümber toimuvat elu. Hinnangu elule, kas see on hea või halb, otsustame anda ise, alati, see ei ole mitte kunagi tõde. Kui otsustad olla oma elu looja, siis valid teadlikult oma kogemuse, ka siis, kui see esialgu tundub hirmutav. Astudes sammu, juba näed ja koged, ei olegi tegelikult hirmus, hoopis vabastav.
Kindlasti olen seda meelt ja veendumuses, kõik algas minu kohalt otsusest olla kerge, kogeda kergust. Teadmiseks: esialgu ka keha toidumenüüd ja aegasid muutes protestis, nii ka meie peas hakkab esialgu võitlus, võta see vastu ja võta kui protsessi, nö pohmakat, et keha ja vaim saaks puhastuda. Juba hetk hiljem on see vaid mälestus.
Ps Minu kirjastiil on muutunud, sest olen otsustanud kirjutada nii nagu mina kirjutan, kasutamata edasi lisaabi.