Minu sees käis mingi imelik piinlikkus, päris piinlik on avastada enda sees, et kuskil sügaval on ikka mugav oodata, et elu tooks väljastpoolt “show”. Tegelikult vastutame oma elukogemuste eest siiski ise.
See ei tähenda, et elu ei peaks üllatama – vastupidi. Kuid avatus ja liikumine selle suunas algavad alati endast. Elu üllatab ja inimesed üllatavad, kuid seda siis, kui oleme ootusteta, mitte ei eelda ega oota, et kõik juhtuks meie soovi järgi, kuid meie süda on avatud.
Kui soov on kindel, saame liikuda selle suunas ootusteta ja lasta elul end kanda. Esimene samm avastusele algab alati endast.
Mis iganes on elus praegu see teema, mis vajab tähelepanu või lahendamist, hakkame ise selle suunas liikuma – vaikselt, kuid kindlalt. Ei ole vaja jääda ootama, et keegi teine või elu teeks esimese sammu meie eest. Meie ülesanne on liikuda, elu ülesanne on avada uksi ja tuua teele kogemusi, inimesi ning võimalusi. Iga väike samm loeb ning just järjepidev liikumine loob ruumi sellele, et elu saaks sind üllatada viisil, mida ei osanud ettegi näha.
Kesktee.ee