Veel üks tore kogemus.
Olime Jakobiga teenustel ja ühel hetkel avastasin – pekki, vahetusmähkmed jäid koju. Lihtsalt märkasin olukorda ja jäin rahulikuks.
Ja siis – täpselt sel hetkel, kui see mõte läbi käis, avanes uks. Välja tuli üks naine ja küsis täiesti juhuslikult: “Kui vana su laps on?” Ütlesin vanuse. Tema vastu: “Mul sama vana laps, siis vabandas, et peab minema mähet tooma.” Küsisin, et kas äkki saaks meid ka aidata. Ja saigi. Lihtsalt nii. Olukord tekkis, lahendus tuli. Ilma otsimise ja pingutuseta.
Sellised hetked tuletavad mulle meelde, et me ei pea alati kõike kontrollima või ette teadma. Vahel piisab, kui oled kohal, märkad ja usaldad. Ja siis elu juba teeb oma osa.
Arvasin, et see on hea jagamine tuues lihtsad eluhetked näitena, sest nii sünnivad tegelikult ka suured asjad, meie hirm vaid segab neid vastu võtmast.