Olen elanud Lõuna-Eestis, Kesk-Eestis, Harjumaal ja nüüd Haapsalus. Mind hämmastab meie taimeriigi liigirikkus. Igas paigas kohtab justkui midagi uut ning minu silm märkab ikka ja jälle taime, keda ma varem kohanud ei ole.
Alles hiljuti ütles naaber, et siin Uuemõisas kasvab tohutult palju põldmarju. Olin alguses veidi skeptiline, kuid nüüd märkan neid tõepoolest kõikjal õitsemas.
Eriti äge on see, et ka keset linna kohtab nii palju vägevaid taimi. Vanalinnas jalutades tervitavad mind põdrakanep ja angervaks, täna jalgpallistaadioni aia ääres kohtasin armsat naistepuna ning Jakobiga jalutades leian ikka ja jälle oma kalli käbiheina. Ja see on vaid väike osa sellest küllusest, mida meie loodus pakub.
Olen sel aastal teinud otsuse, et ma ei hakka taimi ise taga otsima. Usaldan, et minu juurde tulevad need taimed, mis just sel hetkel peavad tulema. Seepärast on eriti suur tänutunne neid lihtsalt oma teel kohata – kasvõi keset linna, öelda neile “tere” ja tunda rõõmu kohtumisest.
Ja kõige lõpuks leidsin veel Jakobi mänguväljaku juurest selle imelise mugul-hiireherne, mis ka pildile sai. No lihtsalt nii ilus! 🌸
Kui sa pole veel käinud, siis soovitan kindlasti külastada Uuemõisa mõisa esist. Praegu veel õitsevad seal imekaunid kibuvitsad – nii külluslik vaatepilt. Veel on viimane hetk neid enne õite langemist imetleda.
💚