Kui ma lihtsalt tahan midagi saada, aga ise oma energiat, hoiakut ja fookust ei muuda, siis ei muutu ka minu elu.
Kui ma aga otsustan olla õnnelik oma pereelus, siis ma lihtsalt valin selle. Ma otsustan, et ma olengi õnnelik. Ja isegi kui vahepeal juhtub midagi, mis justkui ei vasta sellele, mida ma soovin kogeda, ei anna ma sellele hinnangut. Ma märkan seda, tegelen sellega, kui vaja, kuid ma ei lase sellel määrata oma sisemist seisundit. Ma jään oma otsuse juurde: minul on hästi ja minu perel on hästi.
Sama kehtib tervise kohta. Kui ma otsustan, et minu tervisega on kõik hästi, siis ei tähenda see, et ma eiran valu või sümptomeid. Kui miski vajab tähelepanu, siis ma tegelen sellega. Ma märkan, teadvustan ja hoolitsen enda eest. Kuid ma ei anna sellele rohkem tähendust, kui vaja. Ma ei ela valu sees ega samastu raskusega.
Nii on ka küllusega. Kui ma otsustan, et ma olen rikas, siis ma hakkan seda tunnet endas kandma. Ma olen avatud vastu võtma ja näen, mis mul juba on igal pool. Kui märkan puudust või hirmu, siis lihtsalt märkan seda ega lase sellel ennast juhtida. Ma avan ennast võimalustele, mida ma varem ei näinud.
Rikkus on voolamine. Kui ma hoian kõigest kinni – olgu need vanad uskumused, terviseseisundid, hirmud või kontrollivajadus –, siis ei saa muutus tekkida. Muutus vajab ruumi.
Avatus ei tähenda mõtlematut tegutsemist ega kõigele “jah” ütlemist. See tähendab usaldust. Valmisolekut näha uusi võimalusi, lasta elul ennast toetada ja lubada muutusel tulla.
Ma otsustan olla avatud. Ma otsustan usaldada teed. Ja just sellest otsusest hakkab minu elu muutuma.