Räägime eeldustest. Olen märganud, et üks suurimaid lõkse – olgu vaimses maailmas, teaduses või lihtsalt igapäevaelus – on eeldamine. Eeldus ei ole tõde. See on lihtsalt mõte või lugu, mille oleme oma peas loonud.
Me loome ise tähendusi, kujundame arvamusi ja ehitame nende ümber terveid lugusid. Sageli sünnivad just nii sisemised konfliktid, arusaamatused ja piirangud. Hiljem otsime võimalusi neist terveneda, märkamata, et oleme need ise loonud.
Sama kehtib hinnangute kohta – nii enda kui ka teiste suhtes. Kui otsime teises “pindu”, anname hinnanguid või arvame teadvat, mida keegi mõtleb või tunneb, võime kergesti eksida. Need on sageli vaid meie enda tõlgendused, mitte tegelikkus.
Kas see, mida ma usun, on päriselt tõde? Või on see lihtsalt eeldus, mille olen omaks võtnud?
Just eeldused võivad saada nähtamatuteks piirideks, mis takistavad meie arengut. Kui hakkame neid märkama, tekib võimalus valida teisiti.
Iga päev loome oma kogemust läbi mõtete, uskumuste ja valikute. Küsimus on selles, kas loome seda teadlikult või laseme eeldustel enda eest valida.