Minu teekond jumalannaks olemiseni algas umbes 3–4 aastat tagasi, kui üks sõbranna soovitas mulle raamatut. Esialgu tundus see rääkivat justkui alandlikkusest mehe ees, kuid sügavamal tasandil rääkis see hoopis mehe rollist ning sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui naine lõpetab kõige enda õlul kandmise ja annab teatud kohad taas mehele tagasi — usaldades, lubades ja vastu võttes.
Tol hetkel hakkasid minus vaikselt muutused liikuma. Ausalt öeldes oleks olnud lihtsam suhtest põgeneda, sest meie suhtes ei olnud enam ammu seda tunnetatud mehe ja naise vahelist voolamist. Pigem olid väsimus, etteheited, argipäev ja justkui teineteisest mööda elamine.
Ometi oli minus kogu aeg teadmine, et see suhe on õige.
Ma sain oma mehega kokku üle 12 aasta tagasi ning üsna ootamatult ja kiiresti olin juba lapseootel. Sealt edasi algas vanemaks kasvamine, vastutus, elu korraldamine ja mingil hetkel kadus meie suhtest ära justkui see päris ühendus.
Umbes aasta tagasi tegin ma enda sees väga sügava energeetilise otsuse. Otsustasin võtta oma mehe päriselt vastu mehena. Lubada tal kanda oma peret ja mind. Lubada endal pehmeneda. Lubada endal lõpetada kontrollimine, tõestamine ja pidev seesmine valmisolek kõike ise hoida.
Muutused said tulla läbi lubamise, usaldamise, läbi selle, et ma ise lõpetasin sisemiselt võitlemise.
Ja füüsiliselt ei pidanud ma peaaegu midagi tegema. Elu hakkas lihtsalt ümber häälestuma. Ka mees hakkas muutuma või siis olema tema ise ja ei pidanud enam end kaitsma, sest mina muutusin enda sees.