Kuid iga korraga, kui otsustame kriitikat vastu võtta teadlikult ja elujaatavalt, võib see muutuda kergemaks. Me ei pea ebamugavust kohe eemaldama, saame õppida selles olema, seda tunnetama ja küsima: „Mida see minus praegu käivitas?“ Ja siis saame vaadata: „Kas selles tagasisides on midagi, mida saan enda kasvamiseks kasutada?“ See ei tähenda, et kriitika oleks tingimata õige või vale, et me ei pea automaatselt ennast kaitsma ja õigustama. Saame kuulata, tunnetada ja eristada, õppida kriitikat vastu võtma elujaatavalt ning piiridega. Võime kuulata teist inimest ilma temaga nõustumata, võtta vastu selle, mis aitab meil kasvada, jätta kõrvale, mis ei kuulu meile. Samuti võime seada piiri sellele, kuidas meiega räägitakse.

Avatud süda ei tähenda piirideta olemist.

Teadlikumaks saades ja ebamugavuses olemist harjutades võib kriitikast saada hoopis kompass ja kingitus.

Me õpime eluga tantsima.

Read more at KeskTee

Mida lähedasem on inimene ja mida kergemini tunneme tema muret, seda kiiremini võib tekkida soov pakkuda lahendusi, lohutada või vaadata olukorda läbi enda kogemuse. See, mis ühe jaoks on hoolimine ja soov aidata, võib teise jaoks tunduda vaigistamisena hetkel, mil ta tahab lihtsalt oma tunnet või olukorda jagada.

Mõnikord võib kaugemat inimest olla lihtsam kuulata, sest tema kogemus ei puuduta meid nii isiklikult. Lähedase inimese valu võib aga puudutada ka midagi meis endis. Võib tekkida abitus, hirm, soov kaitsta, selgitada või olukorda kuidagi muuta. Vahel tähendab kuulamine lihtsalt teise kõrval olemist. Mitte tingimata lahendamist või vastuste leidmist, vaid ruumi sellele, mis temas parasjagu toimub.

Samas kui üks inimene on pikalt oma jagamises ega märka enam teise inimese ruumi, võib teine ühel hetkel väsida. Temalgi on oma tunded, olukorrad ja see, kui palju ta parasjagu vastu võtta suudab.

Kuulamise ajal on hea märgata ka seda, mis toimub meie enda sees. Kas olen veel teise inimese juures või valmistan juba ette oma vastust? Kas minus tekib soov selgitada, parandada, kaitsta või nõu anda? Kas tekib ebamugavus, kuigi see ei ole tõde, vaid mingi enda sees olev tegelemata teema?

Sellised mõtted täna

Kristi
Kesktee.ee

Read more at KeskTee

Mõni päev tagasi olin ühel naiste sündmusel hennat loomas ja üks noorem naine palus mul talle rebase teha. No ja mina siis proovisin. Ei tulnud välja. Proovisin uuesti. Ikka ei tulnud. 😄 Päris huvitav oli jälgida, mis selle kõige juures minu sees toimuma hakkas. Esimene reaktsioon oli kohe: „Appi, ma ei saa hakkama, mida ma siin üldse teen.“. Siis tuli see osa minust, kes ütles: „Okei, proovi veel.“ Ja ma proovisingi. Uuesti ja uuesti. Kuni lõpuks jõudsin sinna, et aitab küll. Ma ei saa seda praegu tehtud. Tahtsin hetkeks lihtsalt põgeneda. Millegipärast puudutas see minus midagi palju sügavamat kui lihtsalt ühe rebase tegemine.

Sain aru, kui väga ma vahel tahan, et asjad õnnestuksid. Et ma oskaksin ja saaksin hakkama. Ja kui ei saa, siis on nii lihtne hakata ennast seesmiselt kritiseerima.

Aga seekord proovisin seda kuidagi teistmoodi vaadata. Äkki ongi okei, et ma ei oska veel kõike. Äkki ma ei peagi kõigega hakkama saama. Ma võin proovida veel ühe korra, aga võin ka ühel hetkel öelda, et praegu ei tule, ja jätta pooleli. Tundsin, et selles hetkes sain natuke tegeleda ka selle väikese lapsega enda sees, kes tahab nii väga tubli olla ja kõigega hakkama saada. Vahel on vaja talle lihtsalt öelda: „Kuule, kõik on hästi. Sa ei pea kõike oskama. Ja kõik ei peagi alati õnnestuma.“ Vaata kui palju sul õnnestus. Sest väljastpoolt ei pruugigi keegi meid hukka mõista. Sageli oleme hoopis iseenda kõige suuremad kriitikud. Võib-olla ongi vahel kogu õppetund lihtsalt selles, et lubada endal proovida. Lubada endal mitte osata. Lubada endal loobuda.

Täna otsustasin uuesti proovida ja luua enda peas rebasega teadlikuma seose. Ma ei ole varem rebasega niimoodi ühendust loonud ega teda joonistanud. See on olnud väga huvitav teekond – nii intuitiivselt kui ka füüsiliselt.

Täna tunnen, et tõenäoliselt on rebane mulle praegu mingil põhjusel oluline. Võib-olla on mul vaja temas midagi enda jaoks vastu võtta – tema tarkust, kohanemisvõimet, iseseisvust või mingit muud osa, kuid tunnen, et see ebamugavus vajab minu seest vastuvõtmist ja võib-olla ongi vaid lihtsalt õppida joonistama hennaga rebast.

Read more at KeskTee

Samas teadmine, et praegu ongi selline aeg ja ma ei ole oma kogemusega üksi, võib olla lohu

Saab lihtsalt hingata. Lõdvestuda. Teada, et praegu on nii. Ja ka see läheb mööda.  Tegeleda oma sisemise rahuga, olla selles, mis praegu on, ja usaldada, et ka sellel kogemusel on oma koht ja tähendus. Mitte tormata kohe kõike lahendama. Õnnistada enda teed. Õnnistada teise teed. Ja soovida meile mõlemale kergust ja hoitust.

Read more at KeskTee

Hirm ja oht ei ole üks ja sama.

Oht on miski, mis toimub päriselt siin ja praegu. Kui näeme, et pliit on kuum, ei pane me kätt sellele. Kui tunnetame, et olukord või inimene ei ole meie jaoks turvaline, võime valida eemaldumise. Ohu märkamine aitab meil ennast hoida. See on osa meie sisemisest tarkusest.

Hirm aga elab sageli selles, mida veel ei ole juhtunud.

Me kardame, et äkki läheb midagi valesti.
Äkki mind ei võeta vastu.
Äkki ma ebaõnnestun.
Äkki ma saan haiget.
Äkki ma pole piisav.

Me hakkame ette kujutama olukordi, mille kohta me tegelikult veel midagi ei tea. Mõnikord pärinevad need hirmud meie varasematest kogemustest, uskumustest ja vanadest sisemistest programmidest. Kunagi võisid need meid isegi kaitsta, kuid täna võivad need hoopis takistada meil edasi liikumast.

Kui me oma hirme kunagi ei vaata, võivad nad hakata meie eest otsuseid tegema. Siis ei vali enam meie, vaid valib hirm. Hirmuga tegelemine ei tähenda aga seda, et peame ennast jõuga kõigest läbi suruma või tegema korraga midagi tohutut. Vastupidi.** Üks samm korraga. Üks kogemus korraga.** Vahel tähendab julgus lihtsalt seda, et julgeme oma hirmule otsa vaadata ja küsida: Kas siin on päriselt oht või ma kardan midagi, mida ma arvan, et võib juhtuda? Ja kui tegemist ei ole reaalse ohuga, võime proovida teha ühe väikese sammu teisiti. Saada uue kogemuse. Näha, mis tegelikult juhtub.

Elu ei tähenda hirmu puudumist. Elamine tähendab õppimist, kuidas teha vahet ohul, mis palub meil ennast kaitsta, ja hirmul, mis palub meil kasvada. Me ei pea tõestama kellelegi oma julgust. Aga me saame õppida ennast kuulama, oma hirme tundma ja siiski edasi liikuma. See ei tähenda, et me ei eksi ja komista, kuid see tähendab, me elame ja kogeme ning õpime. Sest lõpuks on oluline, et me ei annaks oma elu juhtimist hirmule.** Sina oled oma elu kapten.**

Read more at KeskTee

Ja siis tabad ennast kohast, kus sa lihtsalt teedki seda, mida tunned, et pead tegema. Sa julged seda ka avalikult jagada.

Ja siis tuleb kommentaar. Mitte toetav, vaid ebameeldiv. Aga seekord märkad enda sees midagi hoopis teistsugust: See ei mõjuta mind enam. Ja selle asemel, et lasta sellel endale haiget teha või hakata ennast kahtluse alla seadma, tunned hoopis: Aitäh selle kommentaari eest. Sest tänu sellele kommentaarile sain ma aru, et olen lõpuks sellest hirmust läbi tulnud.

Ma teen seda, mida ma tunnen, et pean tegema.

Ja see tunne on vabadus.

Aitäh. 🤍

Read more at KeskTee

Tahan jagada mõtet tänulikkuse olulisusest ja selle päriselt tunnetamisest.

Me kasutame oma elus palju erinevaid sõnu, aga kui tihti me peatume ja tunnetame, mida need sõnad meie sees tegelikult loovad? Sõna ei ole lihtsalt sõna. Selles on tunne, tähendus ja jõud.

Kui tahame elada õnnelikumalt, rahulikumalt ja rohkem iseendaga kooskõlas, tasub meil teadlikult omaks võtta need sõnad ja tunded, mis meid kannavad ja edasi viivad.

Minu jaoks on kaks kõige võimsamat neist tänulikkus ja armastus.

Tänulikkusest räägitakse palju. Proovi seda enda sees tunnetada. Mõtle sõnale tänulikkus ja märka, mis toimub sinu kehas. Sama saad teha sõnaga armastus. Need kaks tunnet võivad muuta väga palju nii meie sees kui ka selles, kuidas me näeme maailma enda ümber.

Tänulikkus ei tähenda ainult tänulik olemist selle eest, mis on hea, lihtne ja meeldiv. Võime õppida tundma tänulikkust ka nende olukordade, inimeste ja kogemuste suhtes, mis esialgu ei tundu meid toetavat, samas toovad just need esile meis kohad, mis vajavad esile toomist.

Vahel piisab sellest, kui lõpetame võitlemise ja ütleme endale: „Okei. Praegu on nii.”

Ilma hinnanguta. Ilma vajaduseta kohe otsustada, kas miski on hea või halb. Lihtsalt vaadata olukorda sellisena, nagu see on, ja lubada endal olla tänulik ka selle kogemuse eest.

See kergendab meelt ja kogu olemist.

Kui lähed oma päeva tänulikkuse tundega, muutub ka see, kuidas sa oma päeva koged. Sa ei tunne enam nii tugevalt, et pead kogu aeg kiirustama, võitlema või lihtsalt ellu jääma. Tekib rohkem ruumi märgata, hingata ja päriselt elada.

Ja kui suudad olla armastuses ja tänulikkuses ka nende inimeste või olukordade suhtes, mis esmapilgul justkui sind ei toeta, võid ühel hetkel märgata, et ka nemad on olnud osa sinu teekonnast. Võib-olla õpetanud, suunanud, peegeldanud või aidanud sul kasvada.

Kui hakkad elu vähem hindama ja rohkem märkama, muutub sinu suhtumine ellu ja hakkab muutuma ka see, kuidas elu sulle vastu peegeldub.

Ühel hetkel võivad inimesed sinu ümber isegi küsida:
„Miks sa nii rahulik oled?”

Sest sa ei võitle enam kogu aeg eluga.

Sa hakkad seda märkama.
Sa hakkad seda vastu võtma.
Sa hakkad seda elama.

Tänulikkus ja armastus ei muuda kohe seda, mis meie ümber toimub, kuid võivad muuta meid – ja läbi selle muutub kogu meie suhe eluga.

Read more at KeskTee

Ütle endale kas mõni allolev või oma lause:
„Ma tahan saadarikkaks. Rahulikuks. Tugevaks. Armastusväärseks…”

Tunneta, kuidas need sõnad mõjuvad.

Ja nüüd muuda ainult üht asja:
*„Ma olen külluslik. Ma olen rahulik. Ma olen tugev. Ma olen armastusväärne.” *

Tunneta uuesti.

Mis muutub sinu kehas? Sinu tundes? Sinu olemises?

Vahel asetame selle, mida igatseme, sõnadega endast kaugele – kuhugi tulevikku. Proovi tuua see enda juurde tagasi ja vaata, mis hakkab muutuma, kui sa ei räägi enam ainult sellest, kelleks tahad saada, vaid hakkad tunnetama, kes sa juba oled. 💛

Edu sinu elumängus! ✨

Read more at KeskTee

Me tahame olla edukad. Aga mis on selle soovi taga? Kas vajadus tunda, et olen piisav? Me tahame olla rikkad ja võib-olla ka väljapoole oma jõukust näidata. Aga mis on selle taga? Kas tunne, et ma pole piisav? Või hoopis turvatunde puudus?

Me jahime mingit ideaalset kehakaalu. Aga miks? Äkki tahan olla kergem.?Aga küsi endalt: mis paneb mind praegu tundma, et ma ei ole kerge? Mis juhtuks, kui ma lubaksin endal tunda kergust juba praegu, selles kehas ja selles kaalus, milles ma täna olen? Kui ma võtan ennast vastu, siis võib mul olla palju kergem hakata ka oma keha eest hoolitsema. Mitte sellepärast, et ma pean ennast muutma, vaid sellepärast, et ma tahan enda eest hoolitseda. Kui ma aga otsin kogu aeg midagi väljastpoolt ja keskendun ainult sellele, kuhu ma pean jõudma, võib eesmärk tunduda väga kaugel. Kui aga tulen tagasi enda juurde ja märkan, mida ma tegelikult vajan, tekib liikumisse rohkem kergust.

Sama tasub endalt küsida kõige muu puhul: miks ma tahan seda saavutada? Mida ma tegelikult vajan? Kui ma tahan väljapoole näidata oma asju, välimust või edukust, siis miks? Kas ma tahan, et mind märgataks? Ja kui jah, siis järgmine küsimus on: kas ma ise märkan ennast?

Kui mitte keegi mind ei näeks, kas ma teeksin neid asju ikkagi? Sinna ma oma mõttega jõuda tahangi: märka iseennast ja märka vajadust, mis sinu soovide taga peidus on. See ei tähenda, et sa ei peaks püüdlema uute sündmuste, kogemuste või saavutuste poole. Mine, proovi, loo ja koge. Aga ära tee seda läbi sunduse. Tee seda läbi iseenda, läbi naudingu.

Küsi endalt: miks ma seda teen ja mida ma tegelikult kogeda soovin? See ei tähenda, et meil ei võiks olla eesmärke või et me ei peaks midagi saavutama. Üldse mitte. Küsimus on hoopis selles, et kas ma tean, miks ma seda teen? Sest kui minu soovi taga on tegelikult mingi katmata vajadus,  võib eesmärgi poole liikumine muutuda palju raskemaks. Ma justkui üritan millegi välise kaudu täita midagi, mis vajab tähelepanu hoopis minu sees.

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Kui märkame iseennast leebuse ja mõistmisega, ei satu me nii kergesti ka vaidlustesse. Sageli ei ole konfliktis tegelikult küsimus selles, mida teine inimene ütleb või teeb. Midagi võib olla lahendamata või aktsepteerimata hoopis meie enda sees ning see, mis üles tuleb, tekitab hirmu ja soovi võidelda.

Kui kardame midagi endas tunnistada, võime hakata välise vastu võitlema. Argumenteerime, vaidleme, tõestame ja lükkame info tagasi, sest tema sõnad puudutavad meis kohta, mida me ise veel kardame vaadata. See ei tähenda, et kogu väljast tulev info peab olema tõde. Aga me ei pea võitlusse astuma. Miks? Sest see ei too mitte midagi sinule ega teisele.

Me võime jääda neutraalseks ja vaadata: Mida see minus puudutab, miks ma tunnen vajadust ennast kaitsta, mida ma ei taha endas näha või tunnistada? Enese jaatamine ei tähenda, et peame kõike endas heaks kiitma. See tähendab, et oleme valmis nägema iseennast sellisena, nagu parasjagu oleme – ilma enda vastu võitlemata ja sama saame anda ka teisele.

Elu jaatamist

Kristi

Read more at KeskTee

• Mõtted on nagu pilved – nad tulevad ja lähevad. Me ei pea igaühega kaasa sõitma.
• Kõik, mida mõtleme, ei vaja meie tähelepanu.
• Mõte on mõte, mitte tingimata tõde.

🌊 Tunnetest

• Tunded on nagu kalad meres – erinevad, muutlikud ja igaüks omamoodi.
• Kõik tunded on lubatud. Kõik teod ei pea olema.
• Tunne tahab olla märgatud, mitte alati ära parandatud.
• Tunne võib olla tugev, ilma et see jääks kestma.
• Ka raske tunne on tunne – ta tuleb, annab endast märku ja möödub.
• Me ei pea oma tundeid kartma. Võime õppida neid kuulama.
• Igal tundel on oma lugu. Kõiki lugusid ei pea kohe lahendama.
• Tunded ei küsi luba tulla. Meie saame valida, kuidas neile vastame.
• Anna tundele ruumi, aga ära anna talle kogu rooli.
• Ka vastakad tunded võivad ühes südames korraga olemas olla.

🌱 Mõtetest ja tunnetest koos

• Kõike, mida mõtleme, ei pea uskuma. Kõike, mida tunneme, ei pea kartma.
• Elu ei nõua, et kõik tunded oleksid meeldivad. Ta õpetab meile, et kõik tunded võivad olla.
• Vahel on kõige toetavam samm mitte midagi muuta, vaid märgata: „See on praegu nii.“
• Rahu ei tähenda mõtete ja tunnete puudumist. Rahu võib tähendada, et me ei pea nendega võitlema.
• Me ei pea ennast iga mõtte eest parandama ega iga tunde eest päästma.

🤍 Veidi sügavamad

• Sul võib olla raske hetk ilma et sinuga oleks midagi valesti.
• Sa võid tunda kurbust ja olla samal ajal hoitud.
• Sa ei pea kõike kohe mõistma. Mõnikord piisab sellest, et oled enda kõrval.
• Endaga sõbraks olemine algab sageli sellest, et lõpetame enda vastu võitlemise.
• Mõnikord ei ole vaja endast lahti saada. Vaja on õppida ennast paremini tundma.
• Ka ebamugavus võib olla osa teest, mitte märk sellest, et oled valel teel.
• Me ei pea olema kogu aeg tugevad. Piisab, kui oleme enda vastu ausad ja lahked.
• Iga päev ei pea olema nii nagu tahad.
• Sa võid olla poolel teel ja ikkagi olla täpselt seal, kus praegu olema pead.

Read more at KeskTee