Me oleme tulnud siia oma lugu rääkima ja läbi elama. Kogema seda elu füüsiliselt — läbi keha, tunnete, suhete, rõõmu, valu, armastuse, hirmude, kaotuste ja avastamiste. Kõik, mida siin kogeme, puudutab meid päriselt ning läbi nende kogemuste õpime järjest rohkem iseennast tundma.

Täna tahan jagada inimkogemust just nii: ta võib pealispinnal olla tugev, edukas, teadlik ja teiste toetaja, kuid seesmiselt on meis kõigis ka õrnu ja hapraid kohti. Kohti, mis kardavad hinnangut, eksimist, tagasilükkamist või tunnet, et ei olda piisavad. Ja sageli tulevad need kohad nähtavale just siis, kui seisame kellegi ees, kellelt midagi õpime või vastu võtame. Tekib ebamugavus, hirm või soov end väiksemaks teha, kaitsta, tõestada.

Parim, mida sellistes hetkedes teha saab, on märgata seda kohta endas. Võtta see vastu ilma häbi ja võitluseta. Mõista, et see ei ole kogu sinu olemus, vaid lihtsalt üks osa sinus, mis on kunagi õppinud end kaitsma.

Mida teadlikumaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta märkama, kui palju ta on samastunud oma mõtete, hirmude ja lugudega. Ning siis tekib tasapisi rohkem ruumi ja kergust.

See kõik on füüsiline illusioon. See on illusioon— see on illusioon. Mäng nimega elu, kus kogeme kõike päriselt. Kuid teadlikult iseenda olekut muutes saame muuta ka oma illusioonset kogemust.

Read more at KeskTee

Peas raskus, rinnus pitsitab, eluenergia justkui väiksem, närvilisus sees. Justkui hingitsed ja hingitsed ning mõtled: “Mis mõttes? Miks? Kõik on ju tegelikult hästi…”

Ja siis ühel hetkel otsustad: aitab, siin on midagi valesti. Lähed tagasi iseenda sisse, sinna kohta, kust see allakäik justkui alguse sai… ja järsku meenub: ahhaaa, selge. Tänan.

Hetkel, kui otsustasid hakata rohkem väljapoole jagama, hakkasid endas ka kahtlema. Hakkasid igaks juhuks infot väljast otsima, sest vana mina ja tema hirm võtsid korraks olukorra üle. Unistus ju päriselt täitumas.

Siis meenutad ennast enne seda hetke. Kus sa olid? Mida tundsid? Millist teadmist endas kandsid?

Ja meenutades läheb kõik jälle selgeks. Tegelikult on see nii lihtne.

Sina oled looja. Sina valid oma oleku, oma sageduse ja selle, mida sinu avatar siin elus valib.

Nüüd sulged silmad, hingad rahulikult ja tunnetad. Lähed sisse sellesse teise avatar-i, sellesse versiooni endast, kelleks valid saada. Sa tunned tema rahu, selgust, kergust ja kindlust.

Ja siis hakkad edasi liikuma sellest olekust lähtuvalt, valides seda, mida see avatar valib.

Ja kui raskus jälle tuleb, siis sa tead — see on lihtsalt see teine avatar, keda sa enam ei vali.

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

ja siis mingil hetkel postitan oma loomingut sotsiaalmeediasse, peale seda algab tohutu raskus. Mul käis eile sees klõps, ma sain aru, oleks tahtnud peitu pugeda, pea liiva alla peita, kuid otsustasin, ei, ma ei tee seda enam. Kõik, mida ma loon, on väga õige, kuid kui postitan, siis postitused, mis tekitavad raskust, on sügaval sisimas tingitud sellest, et ma soovin olla märgatud, tõestan oma piisavast isegi kui ma seda kohe tunnistada ei taha. Kuid ma ei pea seda tegema, sest see ei ole vajalik. Oluline on mu enda usk ja teadmine ning see loob, sellest on piisav.

Nii on ka kohtumistel inimestega, kui ma hakkan end põhjendama ja tõestama, siis miks ma seda teen? Ma ei pea seda tegema, oluline on iseend usaldada.

Siit edasi valin end vastu võtta kiht kihi haaval, võttes vastu ka valu, mis tuleneb mu seest mittepiisavuse sügavuse kihist ja ma otsustan häälestuda sõnumiga: ma võtan end vastu, ma võtan end täielikult vastu, ma olen vastuvõetud iseenda poolt ning minu olemine on kõrgemaks hüvanguks mulle endale ja teistele, ma võtan end vastu, täielikult. Ja peale seda mu tekib selgus.

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Read more at KeskTee

Nüüd sule korraks silmad ja tunneta oma unistuste elu. Mitte mõttega. Vaid tundega. Kujuta ette, et see elu ongi juba käes. Tunneta end selles. Kuidas sa liigud? Kuidas sa hingad? Kuidas su keha end tunneb? Mis tunded on sinu sees?

Ja nüüd… hinga see tunne endasse sisse. Luba sellel täita oma keha. Oma süda. Oma meel. Oma rakud.

Ja otsusta: see või midagi veel paremat on juba minu poole teel. Ma olen selle sagedusega juba ühenduses. Ma olen juba kohal. Isegi kui silmad veel kõike ei näe. Sest enne kui miski jõuab füüsilisse maailma, sünnib see kõigepealt sinu sees tundena.

Täpselt nagu kook, mida sa väga armastad. Kui keegi ütleb selle koogi nime, siis sa juba tead selle maitset. Sa tunned seda oma sees. Sa võid peaaegu tajuda selle lõhna, tekstuuri ja maitset juba enne, kui see sinu ette jõuab. Ja kuigi kook ei ole veel füüsiliselt sinu käes, tead sa ometi täielikult, et see on olemas ja jõuab kohe sinuni.

Nii on ka eluga. Kui sa lubad endal juba täna kogeda oma soovitud elu tunnet enda sees, siis sa häälestad kogu oma olemuse sellele sagedusele. Ja elu hakkab sellele vastama. Võib-olla mitte alati viisil, mida mõistus ootab. Aga tihti palju ilusamalt, suuremalt ja täpsemalt, kui inimene üldse oskab ette kujutada. Sest sinu hing juba teab. Sinu keha juba mäletab. Sinu süda juba tunneb ära selle elu, mis on sinu poole liikumas.

Hinga… Lõdvesta… Ja luba endal vastu võtta.
Sa ei loo enam ellujäämist. Sa votad vastu elu. 💛

Read more at KeskTee